Sisukord
Arvamus
Postimees

Kolumn: taaskäivitus

2 min lugemist
Teet Suur. FOTO: Vladislav Musakko

Miski lõksub tühikäigul. Maailm on ühises mures muutunud veel väiksemaks, kui see oli varem. Kuigi selle “väikese maailma” tunde andis just see nüüdseks kahanenud liikumisvõimalus, mis oli paljudele järjest kättesaadavam. Nüüd on teisiti, turvatunde otsimine ja kodumaa­armastus on praktiliseks “Ta lendab mesipuu poole”-liikumiseks muutunud, niisiis ühine mure ja sarnane käitumine loovad seda “maailma väiksust” nüüd.

Olukord on selline, millist pole varem tuntud, täiesti erakordne. Võib tunduda, et kasutades palju sellist mõõdet nagu maailm, võib see paista liiga mõõtmatu, et see ennast isiklikult otse võiks mõjutada, kuid nüüd see on siiski nii. Aga kuidas käivitada see meie ainus maailm targemalt, kui see on veidi hinge tõmmanud?

Mõtleme nüüd, mida meil tegelikult vaja on selles ühelt poolt suureks puhutud näilisusemullis ja teisest küljest täpset arvet pidavas rahamaailmas. Kuidas nüüd peaks välja paistma näiteks see, et oled edukas? Esmalt muidugi alustaks naabrist parem olemisega. Järjest parematel teedel järjest suuremad ja kõrgemad sõidukid ning kõik need raha eest hangitavad teenused, et ennast paremini tunda, läbivad nüüd esimese sõela, mis sunnib kokku hoidma. Selge see, et samas tempos taevasse kõrguvad eesmärgid jätkuvalt kasvada täna enam ei saa.

Tagasilöögi saavad ärid, mis siiani kasvasid tänu vajadustele, mis leevendasid seletamatut rahulolematust. Nüüd on aeg leida lahendused, mis peidus inimeses endas, eelkõige siis peas. Lihtsalt varem pole aega olnud nende leidmisega tegeleda. Ehk on siiski see praegune enesessetõmbunud olukord kellelegi rohkem loomuomane ja mitte nii vaevarikas. On siiski neid, kelle jaoks on selline sunnitud olek oma päevi veeta nelja seina vahel tavaline ka koroonavabal ajal ja seda isegi ilma 2 + 2 jalutuskäikudeta. Kindel on see, millest loobuda ei ole võimalik – need on inimestevahelised suhted. Need jäävad, neid peab arendama ja muutma paremaks. Seda kõike on vaja elamisväärseks eluks ja paremaks saab neid ikka enda võrra muuta ning see annabki parima efekti.

Selgituseks, et paremaks tähendab hoolimist, sallivust, püüdu mitte teha teistele seda, mida ise enda nahal tunda ei soovi.

Eriolukord on käivitanud ahelreaktsiooni ja sellest kasvavat probleemide hulka ei suuda mõõta veel keegi. Ega ka eelnev polnud lillepidu, kuigi tagasi vaadates nähtub, et oli palju pseudoprobleeme, mis nüüd kõneväärt järsku enam ei olegi. Aga eelnev kära sai olla kellegi jaoks võimalus tõusta tippu. Elu jõuab näidata, millised on tema tehtavad korrektiivid. Hetkel on küll tühjemad tänavad ja õhk on puhtam, kuid “vesi, kus kala püüda, on sogasem”. Nüüd, mil igaüks keskendub enda tulevikule ja mõtleb, kuidas hakkama saada teadmata millisteks muutuvates oludes. On olemas need, kellel on kindlam jalgealune, mille näiteks on andnud rahvas ise ehk võim, kuigi demokraatias pole ka see püsivalt kindel. Kuid segasel ajal on võimalik seda kindlustada nii, et ehitada mõnes riigis lausa uus diktatuur, mida hiljem kõigutama keegi ei ulatugi. Lõputu võrdlemine, võistlemine ja tähtsuse järgi järjestamine ei kao kuhugi. Nagu ka enda upitamine teisi maha tehes. Nüüd on see aeg, mil lahendada kõik probleemid nende vahenditega, mis ebaõiglaselt varem kulusid. Jääme ootama uudiseid, kus tõrvikuid ja loosungeid kirjadega “Eesti eest!” kandvad inimesed seda tegudes näitama hakkavad.

Seotud lood
09.04.2020 14.04.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto