Nädala kaja: vabanemise keerukas kevad
16. mai 2020, 00:00
Esmaspäevast oleme vabad! Peaaegu. Taas on lubatud sportimine, avalikud üritused, meelelahutus ja huvitegevus. Piirangutega, aga siiski. Teatrisse, kinno ja kontserdile veel ei saa, aga lootused kohuvad: veel natuke ja kõik on endine! Peaaegu. Sest koroonaviirus pole kadunud. 2 + 2.
Tehe 2 + 2 ei tähenda sel kevadel nelja. Hoopis 1 + 1, kus kahe meetri kaugusel 1 + 1. Seda on aina raskem meeles pidada, kui päike liigub kõrgelt ja hinges on kevad. Mis sest, et vahepeal käivad üle lörtsi- ja rahesajud, värskes roheluses kullendavad võililled, toomingad lähevad õide ja näpud kipuvad aiamulda. Õhtute sumeduses on kuulda ööbikuid.
Maikuus lähevad liikvele nii inimesed kui ka metsaelanikud. Linnupaaridel on suuremad pesapaigavaidlused peetud, loomadel käsil omad toimetused. Koroonakevad on silmatorkavalt karurohke. Ei mäleta, et üksi, kaksi või kolmekaupa nähtud mõmmikutest oleks varem nii sageli kuulnud, ammugi pilte näinud. Mõne päeva eest peeti “karujahti” – loodetavasti veretut! – lausa Tallinnas.
Paratamatult kerkib küsimus: miks loomad tulevad inimasulatesse ja suisa linnatänavale? Kui ahvid, kes harjunud saama turistidelt maiust, vallutavad tühje linnaväljakuid, on nende käitumise põhjustanud inimene.
Mis toob linna karud, metsasügavuse loomad? Kuhu peaks karu minema, kui metsal sügavust enam polegi? Ärkad koos pojakestega ja kodulaanest on jäänud vaid kännustik. Puude kohina asemel on haudvaikus ja ninna tungib raha lõhn. Mida teeks inimene, seistes purustatud koduküla või -linna varemetel? Otsiks võimalust. On vaja ellu jääda. Leida toitu. Katsuda kohaneda.
Jääda ellu ja kohaneda on ka inimese selle kevade eesmärk.
Ehk on siin mõttekoht meile, kes näeme küll armsat mõmmikut – teinekord unustades, et ta on ikkagi metsloom, kes valvsalt poegade heaolu jälgides mõistab inimese käitumist ja kehakeelt omal kombel –, aga ei taha näha probleemi.
Jääda ellu ja kohaneda on ka inimese selle kevade eesmärk. Õppida elama koos koroonaga. Sest on selline aeg. 2 + 2.
Sügisel, kui kaamose eest peitutakse vabatahtlikult kodudesse ega kiputa grillima, aiapidu ega piknikku pidama, olnuks 2+2-reeglit meeles pidada ehk lihtsam kui rahutul (t)ärkamisajal, mil päikesekiirtes näivad haigus ja surm võimatuna, aga katsume sellegipoolest vastu pidada.
Tagasilangust eriolukorra suletusse ei igatse keegi. Mõistlikult talitades saame ehk tulla kergemalt läbi viirusepuhangu ennustatavast teisest lainest.