10 ja 50 aastat tagasi
30. mai 2020, 00:00
Virumaa Teataja 10 ja 50 aastat tagasi
50 aastat tagasi
Kollektiivsed kaitsevahendid
Tänapäeva sõjas ohustab vaenlase kallaletung suuresti neid kaitseta inimesi, kes asuvad ründerelvade kahjustava mõju piirkonnas. Neid võivad tabada tuumaplahvatuse lööklaine, valguskiirgus, läbitungiv radiatsioon ja radioaktiivsus, mürkainete ja baktervahendite toime, samuti tavalised fugass-, süüte- ja kildpommid ning mürsud. Inimestele tulevad siin abiks varjendid ja iga liiki varjed. Need kaitsevad kindlalt korraga suurt gruppi inimesi kõigi tänapäeva relvade eest. Sellepärast nimetatakse neid kollektiivseteks kaitsevahenditeks. Ehitatakse peamiselt kaht tüüpi varjendeid. Need on kas rajatud hoonete keldritesse või siis asuvad õues, pargis, haljasalal. Varjendite ehitamisel peetakse silmas, et neid oleks võimalik kasutada rahuajal, näiteks punanurga, lugemissaali ja tsiviilkaitseõppuste klassina, ringide ja pioneeride tööks, kinolektooriumiks, võimlaks, lasketiiruks, remonditöökojaks, laenutus- või vastuvõtupunktiks jne. Peetakse otstarbekaks ehitada maa alla garaaže, kinosid, kohvikuid, sööklaid ja mitmesuguseid teenindusruume, mida oleks sõja ajal võimalik kasutada varjenditena. Varjendite rakendamine rahvamajanduse huvides ei tohi mingil juhul rikkuda nende ehituskonstruktsiooni, hermeetilisust ja kaitseomadusi.
10 aastat tagasi
“Suur maailmateater” kirikuvõlvide all
Rakvere Kolmainu kirik saab esimest korda teatrilavastuse paigaks: publiku ette tuuakse üks Pedro Calderón de la Barca kuulsamaid autosakramentaale “Suur maailmateater”. Lugu, kuidas jõudis Euroopa barokkdraamageeniuse hispaanlase Pedro Calderón de la Barca autosakramentaal “Suur maailmateater” Rakvere Kolmainu kirikusse, on lihtne. Nagu jumalikud välgatused enamasti. Sõitsid kord Kolmainu koguduse õpetaja Tauno Toompuu ja teatrimees Tiit Alte tühjas bussis Tallinna poole. Ja rääkisid juttu. “Arutasime teemal kirik kui teatrisaal või kui etenduse toimumispaik. Et mis võiks sobida kirikusse, mida siin võiks lavastada. Tiidule tuli meelde, et eesti keelde on tõlgitud Calderóni “Suur maailmateater”. Et see võiks olla. Rohkem sobivaid ei tulnudki pähe,” rääkis Tauno Toompuu. “Alguses mõtlesime, et pakuks mõnele professionaalsele teatrile, aga eelarve oleks läinud liiga suureks. Nii jäigi üks tee – oma jõududega ära teha,” sõnas lavastaja Tiit Alte. Trupp, kus osalevad professionaalsed näitlejad, harrastusnäitlejad ja inimesed, kes pole varem näitemängimisega kokku puutunud, sai kokku konkreetsete rollikutsumiste teel. “Sai läbi mõeldud, kes keegi võiks olla. Elu tegi muidugi omad korrektiivid,” kõneles Alte.