10 ja 50 aastat tagasi
27. juuni 2020, 00:00
Virumaa Teataja 10 ja 50 aastat tagasi
50 aastat tagasi
Põllumees ootab heinaajal vihma
Roela sovhoosi esimese osakonna juhatajat H. Laurit kohtasime lutsernipõllul. Jutule saada polnud raske, kuigi mehel meietagi tööd-tegemist küllalt. Parajasti oli käsil lutserni vedamine ventileerimiseks sisustatud küüni. Sellel põllul ei tehta käsitsi midagi. Rehaga riisutakse lutsern vaaludesse, kaks lohistit lükkavad selle kokku ja tõstuk tõstab autodele. Vedamas on neid kaks, kuigi tõstuki jõudlust arvestades võiks kolmanda lisaks panna. Neljapäeva õhtuks oli niidetud lutserni 30 hektarilt, sellest 15 hektarilt küüni veetud. Suur saak on? Ei tea. Heina ventileerimine alles uus asi, ei oska hinnata. Juttu ajades ja tööd jälgides sihib H. Laur vahetevahel ka taevaserva, kuhu viimase kahe nädala jooksul esimest korda pilvi näikse kogunevat. “Vihma oleks vaja,” ütleb ta siis ja ennetades küsimust jätkab: “Paar päeva vihma ei teeks heinale midagi. Vili ja kartul saaksid aga kasvujulguse kätte.” Esimeses osakonnas tehakse ka heinajahu. Plaani järgi 80 tonni. Tahtmine oleks aga 150 tonni valmis saada. Siiani on heinajahu tehtud 26,5 tonni. Sovhoosi teise osakonna põllul töötas kogujapress. Heinapallid tõsteti masinale aga käsitsi. Selgituseks ütles brigadir A. Prits, et paar meest jäid juhilubadest ilma. Anti siis hangud kätte, et las proovivad ja saavad võib-olla targemaks. Heinasaak peaks olema nii 3,5 tonni hektarilt. Lattu on veetud 37,5 tonni. Parajasti müdises põllule traktor uue kogujapressiga. Siin seatakse see poole päevaga töökorda.
10 aastat tagasi
Mehed kergitasid lauluhäält
XXVII meestelaulupäeval “Eesti mees ja tema sugu” kaikus üle Rakvere vallimäe ja kogu Eesti taas fosforiidisõjas sündinud üleskutse “Ära virise – löö lokku”.
“Ma siis lähen!” lausub laulumees, paigutanud pere publikupinkidele istuma, ja suundub otsustaval sammul lava poole. Ehkki vihma sajab, pole ta keepigi õlule võtnud. Mis see vihmatiba mehele teeb, kui tähtis lauluasi ootab ajamist. “Laulud nüüd lähevad kaunimal kõlal ...” kõmistavad peo avatuks poolteist tuhat meest, noormeest ja poissi Rakverest võrsunud legendaarse Kuno Arengu juhatusel. Peotule toob meeskoori Rakvere dirigent Olaf Leps, tuline meestelauluhing. Mees, kes on oma koori ees seisnud üle kuuekümne aasta, astub ühendkoori ette ja tõstab käed. “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” laulavad koorid ja publik üheskoos eestlaste tähtsaimat laulu.
Peo nimilaul, Veljo Tormise “Eesti mees ja tema sugu”, mis kirjutatud 1980. aastatel protestivaimust Virumaale fosforiidikaevanduse rajamise vastu, on täna taas aktuaalne. Kui toona skandeeriti laulu lõpus “Kabala, Kabala”, siis nüüd kõlab meeste protestihüüd “Nabala, Nabala” – et kasule ei toodaks ohvriks haruldast Tuhala nõiakaevu. Lauri Breede juhatusel on protest võimas. Lokulaud kajab üle vihma ja vallimäe. Kajab üle Eesti. Eesti mees tahab toimetada nõnda, et temast saaksid lugu pidada nii kodused ja lähedased kui ka kaugemad kaimud.