Karja tänaval omanimelises õmblusateljees tegutsevad šarmantsed meesterätsepad Gunnar Lõhmuste ja Aare Pulk usuvad, et nendega lõpeb Pärnus meeste individuaalõmbluse traditsioon.
Pärnu meesterätsepad peavad lugu elegantsist
14. jaanuar 2012, 09:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ametivendi meestel on, aga vähe ja kodulinnast kaugemal. “Pärnu on Eestis väikseim koht, kus töötavad meesterätsepad. See amet on kadumas ja Pärnus sureb meeste individuaalõmblus ilmselt koos meiega välja,” usub Pulk.
Kui Eesti taasiseseisvumiseni jätkus Lõhmustel ja Pulgal pidevalt õpilasi, kes nende kõrval ametit õppisid, siis viimasel kümnendil pole enam kedagi tulnud.
“Ega tulegi,” on Pulk veendunud. “Tänapäeva noortele ei tule enam pähegi rätsepaks hakata. Noored ei tea sellest tööst ega ülikonnakultuurist enam midagi.”
Tandem ise tegi rätsepatööga algust kunagises Pärnu teenindusmajas, kuhu Pulk tuli 1973. ja Lõhmuste 1975. aastal.
Mehed alustasid kogenud rätsepate käe all õpipoisina ja harisid end meistri staatusesse. Kui Lõhmustest koolitati rätsep Pärnus, siis Pulk läks 1970ndate keskel Leningradi, kust naasis kõrgema järgu konstruktori-modelleerijana.
Jalaka tänava teenindusmajaga jätsid mehed hüvasti alles viie aasta eest, kui kolisid oma ateljee Karja tänavale.
Välismaa krimpleen
Nõukogude ajal oli Pärnus meesterätsepaid ja veel meessoost peale Pulga-Lõhmuste teisigi, ent nüüdseks on jäänud nemad kaks.
Põhjused on lihtsad: nõukogude ajal oli kvaliteetse õmblustöö järele suurem vajadus, sest ülikonnakandmise kultuur oli märksa väljapeetum, see rõivastus oli norm, mitte erand nagu tänapäeval.
Väljaõppinud asjatundlikke meistreid oli rohkem kui nüüd, kui masstoodang surub kalli ja eksklusiivse individuaalõmbluse elitaarteenuseks.
Meesterätsepalt telliti koolilõpu- ja pulmaülikondi, enesest lugupidav mehepoeg lasi igaks tähtpäevaks uue kuue ja püksid teha.
Suvisel ajal moodustasid omaette klientuuri suvitajad, eeskätt juudid. Juudid rõivastusid üleüldse hästi ja jäid oma väljanägemisega silma-meelde. Eino Baskin, Simon Joffe, Gabriel Hazak – kui nimetada vaid mõnda.
Rätsepa manu ei ajanud üksnes poodide nigel kaubavalik, ehkki vaene aeg andis salongiski tunda. Kangavalik oli, nagu ta oli. Hea, kui õnnestus välismaalt meremeeste kaudu krimpleeni või muud kangast saada.
“Meie kaubanduses oli peamiselt müüa Keilas tehtud villaseid kangaid,” meenutab Lõhmuste. Teinekord juhtus letile Venemaa, Tšehhi ning isegi Soome kangaid.
Meeste pintsakute, pükste ja ülerõivaste lõigetes püüti järele aimata seda, mida vaevaga hangitud välismaistes Quelle ja Otto kataloogides näha oli.
Nüüd võtab Lõhmuste ja Pulga õmblusateljee kangavalik silme eest kirjuks. Siin kõrguvad Itaalia meesterõivaste juhtmoemaja Ermenegildo Zegna kataloogid sadade uusimate kanganäidiste ja fotodega. Pool kataloogist sisaldab vaba aja (casual) ja teine õhtu- ehk business-ülikondade näidiseid. Üldjuhul on kangad villased, teine kord on sees veidi kašmiiri või siidi.
Kui kunde on meelepärase välja valinud ja mõõdud võetud, tellivad rätsepad vajamineva koguse kangast ja see jõuab Eestisse 48 tunniga, kinnitab Lõhmuste.
Rätsep teksasid ei kanna
Head eeskuju viigipükste kandmisel annavad rätsepad ise. Teksades ei näe neid kunagi töölaua taga askeldamas.
“Vaadake, teksad ei ole riie, millega rätsep võiks tööl käia,” räägib Pulk. “Et neid praegu palju kantakse, on selle tulemus, et kõik on lõdvemaks läinud: inimeste kombed, mõtlemine, sõnavara.”
Viigipüksid ja triiksärk näitavad austust kliendi vastu, jätkab Pulk. Viisakas rõivastuses töölkäimine on meestel raudreegel juba teenindusmaja aegadest, sest töö pole koht, kus enesele või oma väljanägemisele järeleandmisi teha. Loomulikult on Lõhmuste ja Pulga elegantne garderoob nende enda nõelasilmast tulnud.
Pulk toob riietuse olulisuse näiteks teatrietenduse, kus laval näitleja, kes kehastab miljonäri. “Kui ta kannab rõivalaost võetud pintsakut, mis on kandjale suur ja millel nööbid teise kohta õmmeldud, paneb minu kui rätsepa silm seda tähele ja roll kaotab usutavuse. Nii on ka elus,” jutustab Pulk ja lisab, et kõik hakkab peale pisiasjadest.
“Saatan on peidus detailides,” märgib ta.
Kui mehel on üll korralik pintsak ja jalas esinduslikud viigipüksid, tunneb ta end kindlamalt ja käitub teisiti kui lohakates rõivastes.
Pulk leiab, et Eesti mees riietus nõukogude ajal paremini kui praegu. Valik, tõsi, oli väiksem, aga kehtis kirjutamata reegel, et keskastme juht kannab tööl alati ülikonda. Rääkimata kõrgemal ametipostil olijatest. Ülikonnakandmise traditsioon oli tugev, mehed käisid kaabudega ja olid šikid. Nõukogude võim ei suutnud inimestes elegantsi tappa, leiab Pulk ja kahetseb, et nüüdisajal enam stiilseid härrasmehi ei näe.
Praegu käib valdav osa mehi argiselt kampsunis ja teksapükstes. Pulk usub, et Eesti meeste rõivastumine käis alla, kui koolides lastelt enam ülikonna kandmist ei nõutud.
On peale kasvanud põlvkond või paar mehi, kellele ülikond on täiesti võõras. “Ei osata ega taheta neid kanda,” arvab rätsep. “Vaatad, kuidas tänapäeval noored abielluvad: tüdrukud on ilusad: soengus, kleidiga ja kimp käes. Pruudi kõrval aga õnnelik peigmees suurde pintsakusse uppumas, nii et näpuotsad varrukast vaevu välja paistavad.”
Itaalia dikteerib moodi
Lõhmuste ja Pulga eeskujud moemaailmas on Hugo Boss ja Itaalia disainerid. Kui saapamaa moemajad dikteerivad praegust meeste ülikonnamoodi, siis varasematel aastakümnetel domineerisid sel alal prantslased.
Ka konservatiivsema ilumeelega inglased võtavad itaallastelt malli.
Lõhmuste jutust selgub, et kui tellija kehakaal ülikonna õmblemise ajal muutub, saab rätsep rõivaid kuni kümne sentimeetri jagu figuuriga sobivaks muuta. “Teinekord ei saa inimene arugi, et rõivaeset on kehakaalu muutumise tõttu nii palju ringi tehtud,” avaldab Lõhmuste.
Pärimise peale, kui palju meistril casual-ülikonna algusest lõpuni õmblemine aega võtab, kostab Lõhmuste, et kui ta nädala jooksul tööpäevadel ühtegi muud tööd ette ei võtaks, valmiks ülikond viie–kuue päevaga. Aga seda ainult tingimusel, et rätsep tegeleb ühe tööga, ja selle aja sisse peab mahtuma minimaalselt kaks proovi.
Eesti Vabariigi presidendi vastuvõttu rätsepmeistrid väga suure huviga ei jälgi, sest rätsepaülikondi pingviinide paraadil sageli ei kohta. “On kas Baltmanist ostetud koolipoisiülikonnad või laenutatud frakid, millel veel pakkimisest tekkinud kortsudki näha,” tõdeb Pulk.
Ometi on punasel vaibal jalutanud ka Lõhmuste ja Pulga tehtud frakk: 2008. aasta kodanikuks valitud Rainer Nõlvaku seljas. “Kahtlemata oli see presidendi vastuvõttude parim frakk ja parem kui presidendi frakk,” sõnab Pulk naerdes.
Nõukogude ajal tuli duol frakke päris tihti õmmelda, näiteks Pärnus tegutsenud Hermese varieteele ja Endla teatri näitlejatele. Praegu valmib ateljees paar frakki aastas.
Samal ajal on just siit tulnud sadu Eesti piirivalve paraadvorme, millest igaühe tarbeks on tulnud võtta individuaalsed mõõdud, rääkimata kahest kohustuslikust proovist. Eesti Lootsi mundrid teevad samuti Pulk ja Lõhmuste.