Sisukord
Arvamus
Postimees

Kus nad siis hukka lähevad, kui meie ei läinud

4 min lugemist
Piret Saul-Gorodilov FOTO: Ain Liiva

Palju kritiseeritud põlvkonna kaitseks julgen öelda, et need noored ei lähe hukka. Samamoodi nagu eelnenud põlvkondade noored, kuni ajaloo alguseni välja.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kui mina peaks seisma kõigi võimalike valikute ees, mida praegu noored tegema peavad, siis oleksin pidanud halle karvu juba kümmekond aastat varem toonima hakkama. Kõikide võimaluste paradiis võib ikka päris põrguks pöörata, kui sulle nõudliku näoga otsa vaadatakse ja naaksutakse, kuidas sa ometi ei suuda ära otsustada.

Õige raja leidmine pole sugugi lihtne. Surve on meeletu. Vaevalt gümnaasium lõpetatud, eeldatakse, et vastne lõpetanu kribinal-krabinal edasi õppima asub. Viimase aasta on ta niigi põigelnud depressiooni tekitava küsimuse eest: nooh, mida sa edasi õppima lähed? Mäletan seda haigutavat hirmu ja paratamatuse tunnet. Esialgne eufooria täiskasvanuikka jõudmise üle vaibub ja mõjub nagu pohmell peale esimese omaostetud alkoholi tarvitamist. Kõik see, kuhumaani elu oli ette organiseeritud, on läbi. Edasine sõltub ainult sinust endast. Tuleb midagi valida, mingi otsus vastu võtta.

25.07.2020 29.07.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto