Kus nad siis hukka lähevad, kui meie ei läinud

Piret Saul-Gorodilov Foto: Ain Liiva

Palju kritiseeritud põlvkonna kaitseks julgen öelda, et need noored ei lähe hukka. Samamoodi nagu eelnenud põlvkondade noored, kuni ajaloo alguseni välja.

Kui mina peaks seisma kõigi võimalike valikute ees, mida praegu noored tegema peavad, siis oleksin pidanud halle karvu juba kümmekond aastat varem toonima hakkama. Kõikide võimaluste paradiis võib ikka päris põrguks pöörata, kui sulle nõudliku näoga otsa vaadatakse ja naaksutakse, kuidas sa ometi ei suuda ära otsustada.

Õige raja leidmine pole sugugi lihtne. Surve on meeletu. Vaevalt gümnaasium lõpetatud, eeldatakse, et vastne lõpetanu kribinal-krabinal edasi õppima asub. Viimase aasta on ta niigi põigelnud depressiooni tekitava küsimuse eest: nooh, mida sa edasi õppima lähed? Mäletan seda haigutavat hirmu ja paratamatuse tunnet. Esialgne eufooria täiskasvanuikka jõudmise üle vaibub ja mõjub nagu pohmell peale esimese omaostetud alkoholi tarvitamist. Kõik see, kuhumaani elu oli ette organiseeritud, on läbi. Edasine sõltub ainult sinust endast. Tuleb midagi valida, mingi otsus vastu võtta.