Virumaa Teataja 50 ja 10 aastat tagasi
1. august 2020, 00:00
Virumaa Teataja 50 ja 10 aastat tagasi
50 aastat tagasi
Rongid veerevad, vedurid huikavad
Kihutavad helesinised “Tšaikad” ja “Estoniad”, kõminal veerevad rasked kaubarongid. Terasteede hõbedased rööpapaarid ulatuvad kõikjale ja elu nendel ei vaibu kunagi. Olgu vana-aasta ööl või uue aasta päeval, 1. mail või oktoobripühade aegu, ikka seatakse jaamades vaguneid ritta, ikka ja alati ruttavad rongid määratud sihtkohta. Raudteelased ei puhka isegi homme, üleliidulisel raudteelaste päeval. Raudteetransport teeb tohutut arengut. Kunagisi jõuetuid auruvedureid, mis suutsid vedada vaid kümmekonda väikest kaheteljelist vagunit, asendasid võimsad vedelkütusest toituvad terasruunad, mis veavad mitmesaja meetri pikkusi ronge. Tapa jaamast läks tänavu teele rong, mille koosseisus oli 180 vagunit. Selle aasta kõige raskem rong, mis koostati Tapal, kaalus 5200 tonni. Nüüd aga hakkavad auruvedureid kõrvale tõrjuma veelgi võimsamad diisel- ja elektrivedurid. 80,6 protsenti ekspluateeritavast raudteede võrgust Nõukogude Liidus teenindavad juba elektri- ja mootorvedurid. Järjest suureneb raudteel liikluskiirus.
Ka tänapäeva raudteelased, inimesed, kes on tööl nii öösel kui päeval, igasuguse ilmaga, on muutunud koos raudteetranspordi arenguga. Need on kvalifitseeritud, tehnikat tundvad inimesed. Kütja auruveduril ei pillu enam tahmasena sütt veduriahju, pöörmeseadja ei jookse pöörmete vahel. Aitab vajutusest hoovale või nupule ja vedurikoldesse pihkub vedelkütus, liituvad ja lahkuvad rööpad pöörmes.
10 aastat tagasi
Kes kaitseb pakse?
Väga palju on räägitud ja ilmselt jäädaksegi rääkima soolisest ebavõrdsusest ja diskrimineerimisest. Naisõiguslased võitlevad võrdsete õiguste eest, sealhulgas ka selle eest, et nad saaksid meestega võrdset palka.
Üldtunnustatud käitumisnormid ei kiida heaks ka ahistamist rahvuse ega nahavärvi pinnal, ehkki aeg-ajalt tundub, et rassism ja šovinism on eestlastele küllaltki omane. Samuti on meie üha sallivamaks muutuvas ühiskonnas kindel koht seksuaalvähemustel ning homofoobid satuvad üsna kiirelt põlu alla.
Aga üha enam jäävad ahistajate hambu ülekaalulised, keda kohtab nii feministide, mustade, valgete kui homode hulgas. Vaid mõned viited uudistele, mis näitavad selget tendentsi – paksud istugu kodus ja nutku patja. Näiteks on üks modell kutsunud üles kehtestama ülekaalulistele rasvamaksu.
Teisal on selsinatsel kuumal suvel arutletud tõsimeeli selle üle, et paksudele tuleks oma rannariba eraldada nagu nudistidele. Et siis on rasvamagudel hea omaette olla ning nad ei riiva “normaalsete” inimeste ilumeelt. Aga seejuures on ilmne, et ülekaalulised tunnevad end niigi ahistatuna. Mõnikord tuleb töötajail kuulda halvustavaid märkusi oma kehakaalu kohta tööandjaltki. Ent kes seisab nende inimeste eest, kes ei suuda oma kehakaalu normi ajada ei dieetide ega kehaliste harjutustega?