Nädala kaja: täna sajab lund
1. august 2020, 00:00
Elujõus mees elab juba mõnda aega ühes kinnises vanadekodus. Oma jutu järgi. Tegelikult on ta sinna pidanud paigutama oma dementse ema. Poeg on talle lihtsalt rääkinud, et ärgu ema muretsegu: ta on lähedal, siinsamas. Esimesel korrusel ühes nende koeraga. Poja selline jutt rahustab ema. Kurnatud mees saab lubada endale puhkuseviivu.
Selliseid inimesi on veel. Üleväsinud, lootuse kaotanud, tund tunni haaval elavaid parimas eas poegi-tütreid.
Lämbes suvepealinnas puistab üks täiskasvanud laps südant: ema on Alzheimeri tõve ... alguses. Naise silmad on muret täis. Neis on hirm.
Seda kogesin sel nädalal. Nägin ja kuulsin neid inimesi, kes elavad päevast päeva koos oma haige vanemaga. Nad on üdini hoolivad. Nad on omastehooldajad. Nemad, keda on Eestis üle 17 000 inimese, kelle kuusissetulek on 25.57.
On aasta 2020. August.
Esikaante klantspildid jutustavad teistsugusest elust. Maksumaksjate nuumatavate riigiettevõtete ulmelised palgad oleks justkui muinasloost, mille peategelaseks kuldkalake. Majanduskriis, tulude langus ja massikoondamised puudutavad paralleelmaailma – teist Eestit. Kas tõesti? Kas tõde on selline, nagu pakub majandusteadlane Ardo Hansson, kes jagab rahva kahte ossa: kummaski pool miljonit inimest? Kuigi tahame kõigest väest loota, et Eesti pole kaheksrebitud. Aga kas see “teine” julgeks unistadagi 6900-eurosest kuupalgast, kui tõde on, et see on hoopis tema aastapalk?
Betoon on igav, aga igavikuline.
Ebavõrdsus valitseb meid. Lõhe on tuntav. Ühtedel oleks justkui lõppematu pidu katku ajal, teistel ... katk peo ajal.
Täna õhtul süttivad tuled meie maakonna uhkuses – täiesti ainulaadses Vallimäe vabaõhukompleksis. Kuigi ma ei ole majade inimene – arhitektuuri austaja –, tunnistan, et tegemist on sajandi rajatisega. Betoon on igav, aga igavikuline. See kestab, jäädes aja märgina sidet looma mitme põlvkonna vahel. Seepärast soovin, et Vallimäe nõlvadel ja orgudes oleks rõõmu ja lusti kordi rohkem kui argist ja igavat. Et sedaviisi sünniks erakordne, mis on Rakvere märk. Märk, mis jääb maailma.
On nii ja on teisiti. Valgus siin ja inimesed mujal. Elu ja tegelik elu. Kumb on päris?
Aga ometi, iga pidu saab ükskord läbi. Loodan, et need 15 000 rakverlast, kellest enamik täna Vallimäele ei lähe, vaatavad homme televiisorist uhket avapidu ja jutustavad oma vanale emale tänulikult ühest mälestuskillust. Kuidas emake suure pakasega vedas lapse rõõmuks kelku mööda ilmatu suurt mäeküüru üles. On kodusid, kus selle kesksuve lõpus on talv. Ehkki kõik pillavalt õitseb ja küpseb. Ometigi. Mõneski hinges sajab praegu lund.