/nginx/o/2018/02/20/7603229t1hb095.jpg)
Saksamaa kantsler Angela Merkel ütles, et Euroopas on praegu raskeim olukord pärast teist ilmasõda. Karm ütlemine, kui mäletada, millist häda tõi endaga kaasa eespool mainitud verevalamine. Eestis, kus rahvastiku koguarvu arvestades olid ses sõjas vaat et suurimad inimkaotused, saame eriti hästi aru mõttest, et saab ka ilma verevalamiseta. Lahendused on võimalikud, kui asjadest räägitakse ausalt ja selle järel ka ausalt tegutsetakse.
Lõunamaade, nagu Kreeka, häda on olnud unelmates elamine. Sealses poliitikas on läbi löönud suurte lubaduste meistrid. See polnud ikka õige riigimees, kes aasta lõpul järgmiseks aastaks suuremat pudrumäge ei lubanud. Ega siis rahvast huvitanud, kust selle pudru jaoks manna saadakse. Trükiti neid drahme aga juurde, sest paberit ja trükivärvi ju jagus. Tulid eurod, läks raskemaks, sest neid kupüüre ise trükkida ei saanud. Lahendus oli eurosid juurde laenata. Rahvas oli rahul ja valitsejad ka. Ühel heal päeval selgus aga tõsiasi, et laen, kurinahk, oli nii suureks kasvanud, et selle pealt ei jaksanud enam protsenti maksta, tagasimaksmisest rääkimata. Võrdluseks, Kreeka riigi laen on enam kui 180% SKTst (u 400 000 mln eurot), Eesti laen 6% (u 850 mln eurot).
Kus on väljapääs? Oma vigade tunnistamises ja õigete lahendusteede leidmises. On näha, et Kreeka, Itaalia, Portugal ja teised riigid täna sellega ka tegelevad. Esimesena peavadki raskustes riigid ise pingutama ja suuri kulusid kärpima. On kuulda ähvardavaid hüüdeid, et las nad siis punnivad, tehku seda aga omaette, miks peame meie nende muredes osalised olema. Paraku on nii, et ilma teiste Euroopa naabrite toetava õlata hakkama ei saa – selle nähtuse nimi on solidaarsus. Nii nagu Euroopa toetab täna Eestit, makstes iga meie poolt ühisrahakotti sisse makstud euro pealt kolm tagasi, vajab toetust ka osa eelarvehädades riike. Nende riikide pankrotist ei võida mitte keegi. Võimalike pankrottide puhul laieneks majanduslik surutis edasi kogu Euroopasse, halvaks panganduse ja jõuaks selle kaudu läbi Euroopa keskosa ka Skandinaaviasse ja sealt edasi Eestisse. Meie ekspordivõimalused väheneksid ja tagajärjeks oleks tööpuuduse järsk kasv.
Inimesed küsivad õigustatult, miks peame meie siin Eestis ühe kauge maa kauged hädad kinni maksma. Siiamaani ei ole me midagi maksnud, oleme vaid põhimõttelise lubaduse andnud vajadusel kambas olla ja toetada. Euroopa solidaarsust on selle aasta eelarves peaaegu 20 protsenti. Kasutame seda mõistlikult.