Need on sellised lugejad, kes ootamatult unustavad raamatukogu olemasolu. Päris unustamisega ei saa siiski tegemist olla, sest postimees toob neile peagi meeldetuletuse, millel on märgitud, missugused raamatud ootavad tagastamist. Sageli järgneb esimesele ka teine meeldetuletus; möödub kvartal, poolaasta ja rohkemgi, kuid raamatute tagasitoomine ei taha kuidagi teoks saada. Aga kogus küsivad teised lugejad üsna sageli puuduvaid raamatuid. Mida teha? On muidugi võimalus kohtu poole pöörduda. Aga enne püüab raamatukoguhoidja veel hilineja kodus käia. Seal selgub pahatihti, et laenuks võetud raamat on rikutud või kaduma läinud. Sageli on lugeja oma senisest elukohast lahkunud. See kõik kulutab raamatukogutöötaja aega ja lisab mõnegi mõru tilga tema töörõõmusse. Selliseid “raskeid lugejaid” leidub ka Väike-Maarja raamatukogus. Suurimaks murelapseks on meil maakutsekooli nr. 27 õpilaskond. Nende käe läbi hävib igal aastal vähemalt paarkümmend raamatut. Mahuka seiklusjuttude sarja on poisid üsna õhukeseks kulutanud. Aga igal aastal tulevad uued poisid ja küsivad aina seiklusjutte lugeda. Uusi selletaolisi raamatuid pole aga kerge saada. Õnneks leidub ka teistsuguseid lugejaid. Sulemees ja raamatusõber Ilmar Isop levitab oma töökaaslaste seas trükisõna ning külastab regulaarselt raamatukauplust ja raamatukogu. Aeg-ajalt toob ta oma suureks paisuvast kodusest fondist meie kogule kingituseks mõnegi vajaliku teose.