Miks eestlased oma rahvast ei hoia, küsis minu käest üks Eestit sageli külastav eurooplane. Ootamatult tõsine küsimus pani mind mõtlema.
Repliik: Hea küsimus
Enne kui ennast vastuseks kogusin, arutles välismaalane edasi. “Vaata,” ütles ta, “iga loom, kes satub hätta, püüab end päästa kolmel viisil: ta kas võitleb, põgeneb või teeskleb surnut, oodates, kuni oht möödub. Inimest aga on õnnistatud mõistusega, mis reeglina aitab paljusid probleeme ennetada ja keerukaid olukordi lahendada.
Eestis olen täheldanud peamiselt põgenemist ehk riigist lahkumist, mida kaaskodanikud internetikommentaarides toetavad ning mille peale võimukandjad õlgu kehitades ütlevad, et eks siis mingu mujale, kui Eestis ei meeldi. Teisel juhul kiruvad inimesed valitsust vaikselt isekeskis, sest nad on lootuse kaotanud ning kibestunud.”
Endiselt sügavalt mõtiskledes manasin näole pingutatult reipa naeratuse ja vastasin: “Hea küsimus suurele ringile.”