Rakvere Raibe: Hiidjaadla ja Hiidvallbaum tegid sotid selgeks

Linnapea vehkis tarvaga, püüdes maavanemat veiseskulptuuri terava sarve otsa torkida, maavanem kaitses end esialgu vapikilbiga, kuid siis haaras teise käega appi Emumäe torni. Foto: Rakvere Raibe

Juba iidsetest aegadest on Virumaa mehed omavahel ­rammu katsunud ja õigust paika pannud, kes on kõvem mees – kas linnasaks või maamats.

Viru veri ei värise, kõmistati juba muinasajal. Karm, nagu Rockvere kohus, lisati lähemas ajaloos. Kalevipoja võitlusjälgi on terve Virumaa täis. Kuid võitlus pole kuhugi kadunud ka tänapäeval.

Kumba meest rohkem märgatakse, kumb on kõvem tegija, selleks ristasid relvad Hiidjaadla ja Hiidvallbaum.

Tuntud Rockvere leiutaja Priit Tarvas sai korraga mitu vägevat tellimustööd ja on need asjad ka valmis teinud, kuid las asjaosaline räägib ise lähemalt. “Pärast kurikuulsat “Tujurikkujat”, kus möllasid Hiidansip ja Hiidhalonen, tormas otse keset ööd, kui kõikjal rakette taevasse lasti, sisse linnapea isiklikult. Jooksis meil veel kuuse pikali. Soovis head vana aasta lõppu ja kohe ajama, et kuule, sina oled meil üks nupumees, et oleks sellist seadet tarvis, et kui tema ikka Rockveres ringi liigub, siis oleks seda üle linna näha.”

Leiutaja lisas, et meer lubas tasuda heldelt: kõik oma järgmise preemia, mis ta endale kirjutab, annab tervenisti nupumehele selle vägeva agregaadi eest.

Ja leiutaja jätkas: “Polnud teine veel jutuga poole pealegi jõudnud, kui kuusk uuesti pikali lendas, nii et linnapeagi tool korraks kõikuma lõi, ning tema kõrval seisis hingeldav ja näost punane maavanem isiklikult. Soovis temagi head aasta lõppu ja seletama, et temal vaja aparaati, mis teda hoobilt üle maakonna nähtavaks teeks, et ega need ajakirjanikud-fotograafid jõua ka nii palju kirjutada-pildistada, kui rahvas tegelikult sooviks.”

Mis jäi leiduril muud üle, kui hakata asjaga pihta, sest tehniline lahendus oli tal kohe selge – sellest tuleb 9D-aparaat. See on selline, et ühe korra mõõdad ja üheksa korda lõikab.

Juba 1. jaanuari õhtuks oli imevigur valmis! “Aga vaevu olin jõudnud viimase kruvi masina külge keerata, kui uksest jalutas sisse Virumaa Muuseumide boss Asi Ants isiklikult,” jätkas leiutaja.

“Ei soovinud ta head uut ega vana, ei öelnud teregi mitte, vaid asus kiiresti asja kallale. Et tal on kindel plaan sellel aastal rekordiliselt pileteid müüa – tal olla selle tarbeks juba erinevatest fondidest miljonid välja räägitud – ja selleks tuleb linnus ülemaailmselt nähtavaks teha. Enamgi veel – see seade peab tegema linnuse nii suureks, et oleks isegi kosmosest vaadeldav.”

Ega tema, lahke mees, linnapead ja maahärrat kõrvale heidaks. “Nemad saavad ka oma suuruse kätte, nii umbes seitsmekümne meetri kõrguseks, ja ­pannakse seal kaklema – las loobivad siis teineteist nii, et paasi lendab.”

Aga vaevalt sai Asi Ants oma lause lõpetada, kui õuest kostis hirmsaid mütsatusi. Välja karates selgus, et mehed olid hoovis salaja masina käivitanud ja suurust kogunud. Nii mölluks läkski, et jõujooned paika panna.

Linnapea vehkis tarvaga, püüdes maavanemat veiseskulptuuri terava sarve otsa torkida, maavanem kaitses end esialgu vapikilbiga, kuid siis haaras teise käega appi Emumäe torni. See lendas kohe pilbasteks, sest pronksjuraka vastu nii lihtsalt ei saa. Seejärel krabas ta linnapea kaabust, kuid sellestki polnud abi.

“Pane see aparaat kinni! Nad lõhuvad siin ju kõik ära, ükski venelane ei tule enam Rockverre!” kähistas Asi Ants ahastades leidurile. Aga leiutaja oli oma imeviguri tulemustest lummatud ja vaatas soolasambana kogu madinat pealt. Järgmisel hetkel oli linnusest vaid kivikuhi alles.

Seal võttis maavanem kämmalde vahele Viitna järve ning paiskas linnapeale vett näkku. Linnapea kitkus vastuseks pihuga tammikut ning lajatas omakorda.

“Mina olen ikka kõvem tegija,” kähises linnapea tarvaga torkides.

“Aga mina kohtun inimestega rohkem kui keegi teine,” teatas maahärra ja murdis sarve pooleks.

Nüüd oli linnapeal vesi ahjus. Ta võttis kokku kogu oma jõu ja kiskus elevaatori maast lahti, lajatades sellega vastasele. Maavanem hakkas obadusest taaruma, ta krabas ühte kätte Palmse ja teise Sagadi mõisa ning lõi kahelt poolt vastu kõrvu kokku nõnda, et linnapea pea mõisahoonete vahele jäi.

Mõlemad mehed kukkusid justkui aegluubis, kuid kukkudes riivas maavanem veel naabrite tuhamäge, millest kerkis Eestimaa kohale tohutuhirmus tolmupilv, mis Euroopa lennuliikluse veel pikaks ajaks seiskas ja sellega kogu maailma majanduse halvas.

Kui tolm oli langenud, astus Asi Ants võitlusväljale. Ta takseeris kõike seda, mis järele oli jäänud, viskas pilgu ka kahele langenud võitlejale ning tema näole ilmus kaval naeratus. “Pole üldsegi paha! Siit saab asja küll, kui natuke kohendada ja lugu juurde mõelda,” targutas ta leiutajale. Nii hakataksegi Virumaal turistidele müüma Kalevipoja jälgede asemel kahe kange mehe võitlusjälgi, kus ei puudu ka näidislahingud ja muu vastav atribuutika. Sest me kõik teame, et Viru veri ei värise.