Õilme + Paul = usk, saatus ja lootus

Õilme ja Paul Valdlo. Foto: Ain Liiva

Õilme ja Paul. Valdlo pere. Nende kodus kõlab akordioni sügav meloodia. Tšš-tšš-šš – pilliakordid hajuvad aegamisi hääletuks. “Kas sa kuuled?!” hüüab naine meest. Ta ootab vastuhõiget, aga on vaikus. Déjà-vu! Elu pärast smaragd-, teemant- ja kuldpulma tähendab üksolemist. Olemas olemist 69 abieluaasta headel ja halbadel päevadel.

Õilme on kolm korda Pauli hõiganud. Vastuseta vaikus nopib rahukübemekesi. “Ettevaatlikult!” tuletab naine kiirustavale iseendale meelde. Ikkagi lööb ta end püsti upitades valusasti laua pihta. Ta aimab nüüdsama. Valu sööstab läbi keha, sähvatades hetke pärast silmist.

“Ai-a!” Haiged jalad ei kuula sõna, aga käimisraami appi haarata pole mahti. Kümme sammu viivad ta kohale, eluaegne pearaamatupidaja on kriipsupealt välja arvestanud teekonna kööki.