Nädala kaja: õpime silmadega naeratama

Inna Grünfeldt Foto: MEELIS MEILBAUM/VIRUMAA TEATAJA

Veel üks dramaatiline nädal jääb selja taha. Kevadest saati on elus olnud draamat rohkem kui sundpuhkusel viibinud teatris. Heas draamas saab naerda ja nutta. Kehvas õlgu kehitada. Kumba teeme, kui tajume aja rabedust ja ebakindlust?

Kanname maski. Otseses ja kaudses mõttes. Me ei näe enam üksteist. Ei tunne ära. Või ei taha tunda. Õhus on kibestumist ja sarkasmi. Hirmu. Muret. Lootus on nagu lumi, mida jätkub vaid viivuks. Klammerdume maski kui ainsasse õlekõrde. Sest sellest on piskugi abi. Igatahes rohkem kui selle ülbest eiramisest.

Keegi meist ei tea, mida toob homme, kui sellest saab täna. Eilse toel ja tänase tarkusega võtame vastu järgmise päeva. Uurime igal hommikul, mitu inimest on jälle koroonaviirusega nakatunud. Arvud kasvavad. Kevadine tarmukas õhin võita koroona range isolatsiooniga on otsas.