Nädala kaja: kapten lahkub uppuvalt laevalt viimasena

Veiki Ojaperv. Foto: Vladislav Musakko

Neljapäeva õhtul hakkasin koos kolleegidega tegelema vaktsineerimise teemaga Rakvere haiglas, kuna selgus, et haigla nõukogu liikmed on oma vaktsiinisüsti juba kätte saanud. Ajal, mil hulk viirusega oluliselt suurema tõenäosusega kokku puutuvatel meditsiinitöötajatel kaitsekilpi veel pole. Ma lootsin päris siiralt, et tegemist on valeinfoga, kuid paraku nii ei olnud.

Mingil hetkel hakkasid mu silme ees jooksma kaadrid “Titanicu” filmist, mida vaatasin esimest korda koos emaga päris pisikesena. Vaevalt ma siis subtiitreidki lugeda oskasin. Traagikast ja sündmusest sain ma juba aga aru, sest mällu on need kuidagi sööbinud. Küsisin ema käest: “Miks see onu peab uppuvale laevale jääma, samal ajal kui lapsed ja naised päästetakse?” Ema selgitas mulle, et sellised on ühiskonna kirjutamata reeglid, väetimad ja õrnemad päästetakse enne. Kõige viimasena lahkub laevalt kapten. Ometi pressisid mingid onud ennast paati, kes võttis pääsemiseks võõra lapse käekõrvale, kes kasutas muud kavalust.

Küsimus ei ole minu arvates neljas või isegi sajas vaktsiinidoosis, lõpuks jagub neid loodetavasti kõigile. Küsimus on eetikas. Olukorras, kus päästepaadina näivat vaktsiini on oodatud varsti aasta aega, käib järjekorras vahele trügimine ja kirjutamata reeglite eiramine. Ajal, mil inimeste ärid kõrbevad, iga päev sureb mitu viirusega nakatunut, on väga mage mõelda sellele, et vaktsineerituna on lihtsam reisida.