Kõigile on selge, et väikese rahvusriigi edukaks toimimiseks on esmatähtis hea hariduse võimaldamine oma kodanikele ja seda juba lasteaiast kuni elukestva õppeni. Milline on aga Eestis olukord selles valdkonnas? Õpetajate nirud palgad, remontimata lasteaiad ja koolid, koolide sulgemine rahapuudusel. Võimude sõnul olevat koolide sulgemine kasulik abinõu efektiivsuse tõstmisel ja igati elanikkonna huvides.
Töötajaid aina koondatakse, kõik ikka efektiivsuse huvides. Millegipärast ei taha riigikogu ja valitsus enda peal koondamise efektiivsust proovida. Et rahvaarv on Eestis drastiliselt vähenenud, peaks proportsionaalselt vähenema ka riigikogu saadikute arv, seda enam, et riigikogu on taandunud pelgalt kummitempliks (aitäh president Ilvesele selle täpse termini eest). Seadusi aga tehakse ASide ja Groupide tagatubades. 80 saadikust peaks piisama.
Kindlasti on see mõte vastik valitsevatele erakondadele, kes loodavad oma “kampadele” teha võimalikult palju saadikukohti riigikogus.
Teine suur kuluartikkel on presidendi institutsioon. Ilma võimuta presidendi ülalpidamine koos suure õukonnaga on väikesele ja vaesele rahvale liiga raske koorem. Kuigi jah, eks nii mõnigi naispoliitik unista Eesti esimese naispresidendi oreoolist.
Nende kahe suure kuluartikli kokkutõmbamine ei ole lihtne, sest ilmselt tuleb muuta põhiseadust, mis tänaseks on ajale juba jalgu jäänud.
Põhiseadus peab teenima rahvast, mitte rahvas põhiseadust. Selleks kõigeks on vaja referendumit, millest osavõtt peab olema tunduvalt aktiivsem kui valimistest. Kahjulik on mõelda, et mis nüüd mina suudan. Öeldakse ju, et ka liblika tiivalöök võib maailma muuta.
Riigikogu ja presidendi pealt kokkuhoitud raha tuleb suunata hariduse turgutamiseks. Ootan Eesti ühiskonnalt neil teemadel senisest palju elavamat arutelu.
Krista Kaasik, pensionär