1970. aastal kaotati sovhoosides õnnetusjuhtumite tõttu 2054 tööpäeva. Millest on siis tingitud nii kõrge traumatism? Vao sovhoosis sai surmavalt vigastada põllutööline, kes vedas farmi turvast. Aunast võtmisel ei säilitatud loomulikku varisemisnurka. Töötajat ei instrueeritud, kuidas seda tööd teha. Ikka juhtub veel, et komistatakse tööajal viinapudelile. Ilumäe kolhoosi Võsupere sigala kokk-mehhanisaator libises purjuspäi ja kukkus töötavasse söödasegajasse. Tagajärjeks surmav vigastus. Ohutustehnikasse puutuvates küsimustes ei tohi olla ükskõiksust. Kahjuks aga kohtad veel majandijuhte, kes ei määra tööle ohutustehnika alal vastutavaid isikuid. Töötajaid ei atesteerita ega instrueerita õigel ajal. Elektriseadmed ei ole nõuetekohased. Kasutatakse valesti parandatud sulavkaitsmeid, valgusarmatuuridel puuduvad kuplid, elektrikäsitööriistad on registreerimata, ülevaatused tegemata, sisestuskapid lukustamata. Aga see kõik on ju ilmne hoolimatus! Õppused on paljudes majandites hoopis ära unustatud. Igal aastal planeerivad majandid ohutustehnikale ja töökaitsele omad summad. 1970. aastal kulutas Küti sovhoos planeeritust ainult 47,5 protsenti, Hulja sovhoos 79,7 protsenti. Vinnis, Pälsonis ja mujal on summade kasutamisega lood korras. Nimetatud majandites on ka tööõnnetusi tunduvalt vähem.
