Nädala lind: talvike

Talvike linnakeskkonnas. Foto: Peep Veedla

Käesolev nädal on nagu talve etalon, ammu pole nii talvist talve olnud. Talv kui kõige värvide- ja helidevaesem aastaaeg võimaldab looduses silma paista ka loomariigi tagasihoidlikumatel liikidel. Nii ka talvikesel, kellel isegi nimi on vastav.

Ei teagi, kuidas sel linnukesel eestlastelt on õnnestunud nii kaunis ja tabav nimi saada. Enamikus keeltes kutsutakse teda hoopis kollaseks tsiitsitajaks (nt ingl k yellowhammer, ladina k Emberiza citrinella, soome k keltasirkku). Vaid vene keeles on nimetus tuletatud tõenäoliselt talvikese ühe lemmiktoidu, kaera järgi – ovsjanka. Samas, kui tema nimi oleks odra järgi ilinka või nisu järgi pšeninka, sobiks see sama hästi, sest ega talvike teri ei vali, sööb seda, mis inimene maha pillab. Farmide ja viljakuivatite ümbrusse üht-teist ikka pudeneb, seetõttu võib seal ka talviti talvikesi kohata, sageli mitmekümneste või isegi mõnesajaisendiliste parvedena. Näiteks Vaekülas ja Vetikul on alati paarsada talvikest platsis.

Kuid talvikesel pole üksnes nimi kaunis. Ega välimuski laita ole. Nähes välja nagu kollane varblane, seltsib ta varblastega sageli. Selg on tal küll pruuni­triibuline, aga alapool ja pea on kollased, päranipuala kaneelikarva, saba suhteliselt pikk. Ei kuulu just esikaunitaride hulka, aga häbeneda pole ka midagi. Kui ta vaid oma käitumiselt ja häälematerjalilt nii tagasihoidlik poleks, võiks ta selle arvukuse juures, mis on sada tuhat kuni kakssada tuhat pesitsevat paari, üks märgatavamaid linnuliike olla. Silma hakkab ta inimesele siiski eelkõige talvel ja kõrva varakevadel.