Kiri: saame jääda inimesteks

Einar Vallbaum. Foto: Ain Liiva

Eesti riigi väljakuulutamisest on möödas 103 aastat. Selle aja sees on olnud mitu eriilmelist ning eestlaste tulevikku ja psüühikat kujundavat perioodi: sõjaaeg, teise maailmasõja lahingud Kirde- ja Lõuna-Eestis, küüditamised, venestamine, perestroika, segased 90-ndad ning ebamäärased nullindad. Oleme näinud verd, higi ja pisaraid. Oleme võidelnud rahvana taasiseseisvuse eest, et lastele jätta päranduseks vaba maa ja puhas riik.

Tõsi on ka see, et me pole kunagi elanud nii hästi nagu viimasel aastakümnel. Meie majandus on olnud pidevas tõusujoones, oleme saanud julgeoleku ja turvatunde alliansilt, oleme saanud osa infotehnoloogia võidukäigust ning nautinud selle võimalusi ja vilju. Oleme hakanud pidama majanduskasvu kümneprotsendilisi näitajaid tavapäraseks, palgatõusu eelduslikuks ning interneti ja digivõimaluste kasutamist inimõiguseks. Oleme harjunud mugavustega ning teadmisega, et soe söök on telefonitellimuse kaugusel. Oleme oma elujärjega jõudnud sinnamaale, kus me eeldame, et kõik peaks jätkuma samamoodi tõusvas joones ning elu peaks olema kriisivaba, lihtne ja mugav.

Aga ajalugu teab, et see ei ole nii. Elus on tõusud ja mõõnad. On kriisid ja on taastumisperioodid. On tõusud ja haripunktid. Oleme jõudunud oma ärevuse tasemelt sinna, kus iga väiksemgi ebamugavus paneb nurisema ning iga väiksemgi eksimus näpuga näitama, süüdistama ja virisema. Hullume selle pärast, et oleme lähedastega liiga väiksel pinnal ja liiga pikalt koos, nuriseme, et ei saa nautida neid hüvesid, millest saime osa enne koroonakriisi algust. Tunneme, et meie vabadusi on piiratud justkui paha pärast, ning korraldame proteste ja esitame kaebekirju. Meile tundub, et meil on ainult õigused ning kohustusi peaaegu ei olegi.