Eestile pühendunud põhjanaaber

Andres Pulver
, ajakirjanik
Copy
Pekka Linnainen.
Pekka Linnainen. Foto: Matti Kämärä/Põhjarannik

Pekka Linnainen on aastakümneid edendanud Eesti ja Soome omavahelist läbikäimist ja uurinud ühist meie ajaloos. Tänavu tunnustati teda Lääne-Virumaa hõbedase vapimärgiga.

Vapimärgi andmise põhjenduseks on öeldud, et Pekka Linnainen on Soome ja Eesti suhete pikaaegne pühendunud arendaja, kes olnud aktiivne Lääne-Virumaa ja Soome omavalitsuste vaheliste sõprus- ja ärisuhete looja ja edendaja. Just tänu tema aktiivsele tegevusele on hoogu saanud omavalitsustevaheline ühistegevus ja suhtlus ning edenenud äri- ja kultuurisuhted Lääne-Viru ja Soome ettevõtjate ja kultuurikollektiivide vahel.

Pekka nendib, et on paadunud estofiil ja tema Eesti-lembuse juured ulatuvad väga kaugele. Esimest korda külastas ta Eestit 1979. aastal. “Hakkasime koos sõbraga Tamperest kahekesi Inetu Pardipoja ehk Rättisitikkaga (Citroën 2CV – toim.) sõitma Leningradi kaudu Tallinna, kuhu jõudsime 5. detsembril õhtul. Laulsime Viru hotellis hümni Soome iseseisvuspäeva auks,” meenutab ta. 30 aastat hiljem korraldasid mehed juubelilaulmise Viru KGB-korrusel.

Tollele ajale tagasi vaadates räägib Pekka, et kõige kummalisem oli see, et omal käel ette võetud autoreisi ei saanud kuidagi omakäeliseks pidada. Juba Viiburis peatas reisisellid miilits ja neile anti kaart, millele olid märgitud kohad, kus peatumine on lubatud.

Esimesel Eesti-reisil pisteti matkasellidele Viiburis pihku kaart, kus on näidatud, kuhu üldse tohib minna.
Esimesel Eesti-reisil pisteti matkasellidele Viiburis pihku kaart, kus on näidatud, kuhu üldse tohib minna. Foto: Erakogu

Matkamehed said teada, et Karjala kannasel on lubatud peatuskohti omajagu, Leningradi ja Tallinna vahel aga vaid üks – Kingissepp. Sealt tuli siis ühtegi peatust tegemata Talinnasse sõita.

“Omapäi tegutseda polnud võimalik. Kannasel proovisime seigelda ja saime kohe miilitsa “giidiks”,” räägib Pekka naerdes. Tollal aga see naljakas polnud.

Eesti tundus pärast esmatutvust vahva kandina ning eesti keele õppis Pekka üpris kiiresti selgeks ja liikus eesti ringkondades Soomes päris vabalt. 1981. aastal abiellus ta asjade loomuliku jätkuna eestlannaga.

Mehe Eesti-lembus sai teatavaks ka laiemalt ning õige pea kutsuti ta reisidele grupijuhiks. Ja omapäi käis ta Eestis samuti päris sageli. Rakvere oli küll välismaalastele keelatud kohtade nimistus, kuid Pekka sellest ei hoolinud, sest kõik oli vaja oma silmaga üle kaeda.

Aastatel 1986–1991 töötas Pekka laevakompanii Kristina Cruises turundusjuhina. Selle firma laev Kristina Regina oli esimene reisilaev, mille kapten heiskas sinimustvalge austuslipuks oma laeva masti.

“Arutasime seda kohe pärast trikoloori rahvuslipuks kuulutamist. Esimene lipu heiskamine Pika Hermanni torni oli pidu ka vastaskaldal Soomes ning jõudsin helistada liputehasesse alles esmaspäeval.

Sain teada, et nad on juba lipu värvitoonid kindlaks teinud ja mõned lipud valmis õmmelnud. Kohale jõudes aga selgus, et proportsioonid olid valed. Parandada ka ei saanud, sest lipud olid liiga lühikesed. Mäletan, et tegin neile abiks koopia 1933. aastal ilmunud “Eesti entsüklopeediast”.

Aastal 1989 jäi sinimustvalge siiski kapteni kajutisse sahtlisse. Võrreldes arenguga maal, tundub see võibolla üllatav, aga sadam oli veel kindlalt võõra võimu käes. Ent kevadtalvel 1990 seisis ees üleminekuperioodi kuulutamine.

Laev oli Tallinnas ning arutasime telefonitsi, et on õige aeg, ja võibolla ka viimane aeg lipp heisata.

Alles kapten Mikko Partaneni 50. sünnipäeval kuulsin tema käest, kuidas kõik toimus. Kapten oli võtnud lipu sahtlist ning ulatanud tekimehele, öeldes: “Palun heiska see masti saalingusse. Olen väsinud ja lähen kohe magama, mind ei tohi häirida,”” on Pekka meenutanud.

Tollal sellest suurt numbrit ei tehtud ning laevamastis lehvinud sinimustvalgele erilist tähelepanu ei pööratud. “Alles 1993. aastal saime teada, et tegelikult oli märgatud küll – sinimustvalge heiskamist Kristina Reginal mainiti Artur Taska lipuraamatus.”

Eriline side on Pekkal aga Virumaaga. “Soome lõunarannikule Helsingist itta pole ju loogilisemat koostööpartnerit,” selgitab ta. Koostööle aluse panemine pole lihtne, aga Pekka sõnul on ta iseloomult nagu paaritaja või kosjamoor. Ja nii ongi ta olnud lugematu hulga koostööprojektide sünni juures.

Suureks edasiviivaks jõuks peab Pekka uudishimu. Eesti ajalugu huvitab teda väga ja mälu on mehel hea. Eesti ajalugu ja selle seoseid Soomega tutvustab Pekka veebiajakirjas Estofennia, mis on üks tema lemmiklapsi.

Üks viimaseid pikemaid kirjatükke Estofennias räägib sellest, kuidas veidi enam kui 90 aastat tagasi Eestis ja veidi enne seda juba Soomes koroonahaigus levis, sest just nimelt siis hakkas Lutheri vabrik esmalt Soomes ja paar aastat hiljem ka Eestis koroonalaudu müüma ning mängu reklaamima. Väga põhjalik artikkel, mida on põnev lugeda.

“Mulle lihtsalt meeldib ajaloos tuhnida,” ütleb Pekka.

Kõige värskem postitus on aga tehtud loomulikult 24. veebruaril, Eesti riigi sünnipäeval. Ning see ei ole pelk õnnesoov tähtpäevaks, vaid väga pikk lugu sellest, kuidas sündis Eesti oma raha ja millised olid nimetused, mida sellele pakuti.

Kui margad hakkasid kroonideks muutuma ja Eesti raha viidi kulla alusele, otsiti sellele uut nime, meenutas Linnainen. Krooni kõvaks konkurendiks oli taaler. Uue rahaseaduse loomiseks moodustati eriline ministrite komitee, mis pakkus aga uue raha nimetuseks hoopis esta, mis jaguneks sajakuteks. Keeleteadlaste sekkumise järel otsustas valitsus teha ettepaneku, et uus raha võiks olla taaler, mis koosneb sajast krossist.

Pekka kirjutas, et riigikogus see toetust ei leidnud ning parlamendi erikomisjon otsustas markadeks jaguneva krooni kasuks. “Siis sekkus kindral Laidoner, kes kuulus küll erikomisjoni, kuid otsustaval koosolekul ei osalenud, ja juhtis tähelepanu sellele, et nii kroon kui ka mark on mõlemad kõrgemad rahaühikud,” pajatab ta. Nii võeti asi veel kord kaalumisele ja jõutigi lõpuks kroonide ja sentideni. Pekka toob näite, et riigikogu protokolli jõudis ka rahvasaadik Jaan Piiskari ettepanek seeklitest ja dinaaridest.

Tegelikult algab turisti Virumaa Iru korstnast ja lõpeb Narva sillal.

Pekka Linnainen

Enne eelmist majanduskriisi oli Pekka Kymen­laakso maakonna esinduse juhataja Tallinnas. Aga eks ta ajas paljuski ikka Virumaa asja. Tutvustas Kymenlaaksot ehk Kotka-Hamina-Kouvola kanti Eestis ja Virumaad Soomes. “Turisti jaoks ei ole kahte Virumaad, tegelikult algab turisti Virumaa Iru korstnast ja lõpeb Narva sillal. Ja logistiliselt parimas kohas, turismivoolude keskpunktis idast läände või läänest itta, on Lääne-Virumaa.”

Pekka on suur õllesõber ja sellepärast ei pääse mööda ka õllejuttudest, seda enam, et Haljala õlletehas on nüüd ju soomlastega seotud. Omal ajal oli mees isegi Soome Õlleklubide Liidu esimees ning kuulus 1995. aastal organisatsiooni Olutsilta – Õllesild asutajate hulka. Selle eesmärgiks on laiendada Soome ja Balti riikide vahelist koostööd ja suhtlemist ning tutvustada Soomes Eesti ja teiste Balti riikide õllesid.

Õllest rääkides nendib Pekka, et suurtootmine on samasugune Soome lahe mõlemal kaldal. “Korralikud tooted, mis täidavad oma koha,” ütleb ta. Viimasel kümnel aastal toimunud väikepruulikodade avamine ja nende areng on aga tema hinnangul revolutsioon. “Eestlased läksid kiiresti mõned sammud soomlastel eest ära,” sedastab Pekka.

Samas ei näe ta väga suurt vahet Eestis või Soomes toodetud õlledel. “Ühesuguseid Ameerika maitsehumalaid kasutatakse mõlemal kaldal, samu linnaseid ...”

Raamatu “Baarimies Tallinnassa” autorid raamatuesitlusel – Heikki Kähkönen (vasakult), Tapio Mäkeläinen, Pekka Linnainen ja Mikko Savikko.
Raamatu “Baarimies Tallinnassa” autorid raamatuesitlusel – Heikki Kähkönen (vasakult), Tapio Mäkeläinen, Pekka Linnainen ja Mikko Savikko. Foto: Andres Teiss

Õllesõbra arvates tuleks senisest märksa rohkem rõhuda kohalikkusele. “Purtse maitse pole Eesti maitse, vaid just Purtse maitse,” selgitab ta. Ja lisab, et mingit Eestile või Soomele omast eripära pole tal õnnestunud õlledes leida. “On õnnestunud ja on ka ebaõnnestunud tooteid. Ja meil on turumajandus, kus jäävad ellu vaid head asjad.”

Samas lausub ta, et Eesti õlletootjatel läheb päris hästi – maitsed on head ja ettevõtlikkust jagub.

Pekka loodab, et ka Haljala toob turule kohaliku nimega kohaliku õllemargi. “Vanade kihelkondade nimedest saaks hea seeria. Esimene võiks olla Kadrina Saunaõlu – oleks kohe ringkond tasuta turundajaid,” annab ta soovituse tehase uutele omanikele.

Eestisse pääses Pekka viimati mullu novembris. “Tallinnas oli üks nõupidamine, kust ma puududa ei saanud,” lausub ta otsekui vabandades. Aga siis hakkasid nakatumisnäitajad taas tõusma ja reisimisele tuli määramata ajaks lõpp.

Pekka elule on koroonapiirangutel päris suur mõju. “Konsultatsioone ja turundust ei vajata, aga tulen ikka omadega välja,” räägib ta heatuju­liselt. Märksa rohkem vaevab teda, et Helsingis on piirangute tõttu suletud raamatukogud ning ujulad-saunad.

Facebookis on Pekka märkinud oma lemmiktsitaadiks Hardi Tiiduse sõnad: “On tore, kui inimese nimel on tiitel. Aga veel toredam on, kui inimese nimi on tema tiitel.” Pekka kohta saab vist nii öelda küll.

Lääne-Virumaa hõbedase vapimärgi pidi Pekka Linnainen kätte saama teisipäeval Tamsalus. Aga siia poleks ta niikuinii pääsenud ja takkapihta jäi ka Tamsallu plaanitud tunnustusüritus ära. “Eks ma millalgi vast ikka saan selle ordeni kätte,” sõnab mees heatujuliselt.

Pekka teeneid on tähele pannud ka Eesti välisministeerium, kes on meest kui edukat rahvadiplomaati tunnustanud märkimisväärse pühendumuse eest eesti ajaloo ja kultuuri hoidmisel Soomes.

Tõsine ja pühendunud naerusuu

Endine maavanem Marko Pomerants tõdes, et ennekõike on Pekka Linnainen ülimalt elurõõmus inimene, kellel kaval pilk silmist ei kao ja kelle juttu saadab alati naerupugin. “Pekka oleks ideaalne kandidaat kultuurkapitali elurõõmu auhinnale,” ütles Pomerants.

Samas nentis Pomerants, et näilise kergluse taga on väga sügavad teadmised ning Pekka tunneb huvi kõikide Balti riikide vastu. “Ta suudab ajaloost välja tuua fakte ja detaile, mida meiegi ei tea või siis ei oska lihtsalt tähele panna,” sõnas endine maavanem.

Marko Pomerantsi arvates on väga suur vahe, kas vaatab soomlane, mis võiks Soome turistidele Eestis huvitavat olla, või meie siin oletame, mis võiks soomlastele huvi pakkuda. “Aga seda just Pekka teeb – pakub soomlastele huvitavat Eestit.”

Lääne-Viru Omavalitsuste Liidu juht ja Viru-Nigula vallavanem Einar Vallbaum nentis, et Pekka on tõsine Eesti fänn ja Virumaa sõber. “Ta muretseb kogu aeg, kuidas meil läheb, ja elab Virumaa asjadele kaasa ning helistab ühtepuhku,” lausus Vallbaum.

Rannarahval on Pekka aidanud sõbralaata korraldada ja Kunda sadama asju ajada. “Aga ta on aidanud ka tünnisõitu Soome viia, Kadrina Saunaklubiga toimetanud, toonud siia Soome ettevõtjaid ja lihtsalt turismigruppe,” loetles Vallbaum, lisades, et kõike teeb Pekka suure pühendumusega.

2009. aasta 1. mail korraldas Pekka Linnainen “Minu Eesti” mõttetalgud Tallinnas trammis.
2009. aasta 1. mail korraldas Pekka Linnainen “Minu Eesti” mõttetalgud Tallinnas trammis. Foto: Liis Treimann
Raadiosaate “Eesti lugu” salvestusel Helsingis Hietaniemi kalmistul.
Raadiosaate “Eesti lugu” salvestusel Helsingis Hietaniemi kalmistul. Foto: Err
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles