Kiri: igavesed mälupildid

Pärgade asetamine märtsiküüditatute mälestuseks. Foto: Ain Liiva

1949. aasta märtsikuu on üsna selgelt mällu sööbinud. Samal kuul enne koolivaheaega kohtasin viimast korda koolivend Arvot ning läksime minu klassivenna koju, kus toa nurgapeegli taha olid peidetud “metsakohina” (puskari) pudelid. Koju jõudnud, läksin köögist läbi otse magamistuppa ja maandusin voodisse.

Peale sõda käisime lehmi karjatamas kodust umbes kilomeetri kaugusel raba ääres, kus paljudel peredel olid puskariaparaadid. Pidime suure segutünni alla puid ja oksi panema ning jälgima, et meski 200-liitrises vaadis põhja ei kõrbeks. Suure mõlaga liigutasime segu ja jahutusvaadi kraani keerates limpsisime valmis puskarit, mis päris tarvitamiskõlblikuks sai pärast kasesöest läbikurnamist. Sellist puskari puhastamist kirjeldas lell Enn, kui oli Soomes suvesõjas 1944. aastal seda soomlastele õpetanud ja ise koos nendega samasuguse töö läbi teinud. Soomlased olid talle andnud vägijoogimeistri tiitli. Aastaid hiljem küsis ta minult: “Kas mäletad seda, kui enne palmipuudepüha purjukil olles koju tulid?” Muidugi mäletasin ja küsisin vastu: “Kuidas sa aru said?” “No eks samm näitas,” oli vastus. Tolle 1949. aasta märtsikuu väikese svipsitamise järel tuligi saatuslik 25. kuupäev, kui tuhandetes Eesti kodudes äratati pererahvas, loeti ette süüdistuskiri eluaegseks Venemaale asumisele saatmiseks ning anti paar tundi aega asjade pakkimiseks (oli ka juhtumeid, kui aeg oli palju lühem).

Mäletan selgelt, et nägin tagatoa aknast, kuidas mindi Pällode peret küüditama. Hobusemees oli keegi talumees ja ree tagaosas oli täägistatud vintpüssiga vene sõdur. Nende peres oli koduabiliseks Taga-Karpaatiast pärit ukrainlane ja arvatavasti hooldas ta esialgu nende loomi ja majapidamist, mis aga ilmselt riigistati pärast kolhoosi asutamist. Pällode perest jõudsid 1956. aastal tagasi vaid kolm last, ema ja vanaema jäid Siberi mulda. Noored jäid ellu tänu naabritele, kes päästsid neid vingusurmast, kui siiber oli ilmselt kas meelega või kogemata liiga vara kinni pandud. Pere vanem poeg Aadu kirjutas, kuidas püüti suslikuid ja pargitud nahku sai müüa.