Tellijale
Kolumn: ma armustan mutti
Mul on rohelised näpud, aed on mu teine kodu. Inglise muru mul pole, sest aias elavad mutid. Vanaisa õpetas: kui näed mutimullahunnikut kerkimas, tuleb paljajalu ligi hiilida. Oota liikumatult. Ja siis äkki – karga labidaga hunnikule kallale ning viska mutt koos mullaga õhku.
Tavaliselt on tulemuseks ülessongitud muruplats, mutt tajus juba paarisaja meetri pealt, kui te aeda ehk tema territooriumile tulite. Labidaga teda kätte ei saa. Mida veel on tehtud: auto summuti otsa voolik, ots maasse ja mootor tööle; mutiurgu on valatud vett, diislikütust, haisvat kassiliiva, heeringarappeid, pistetud toomingaoksi, koitõrjekuulikesi, küüslauku jne jne. Mutt nügib kassiliiva vms maa peale, ajab käigu kinni, ohtlikust kohast läheb ringiga mööda. Mida mutid tõesti ei salli, on – rahvatants! Kui 1986 toimus esimene Viru Säru, kadusid Palmse mõisa mutid terveks suveks. Küllap aitas polka ja mõisaesise maa polkaga kinnit(r)ampimine. Nii et simman või muru raske rullimine hoiab mutid eemal. See-eest saate tigeda naabri, sest teie mutid kolivad tema õuele, kus ei tantsita ega rullita. Eesti legendaarne aiandusõpetaja Reet Palusalu soovitab Räpina murrakus: “Ära putu!” (St aja hunnikud laiali ja rahune maha, mutist sina jagu ei saa.)