Kolumn: ökoloogiline jalajälg

Peep Pillemar. Foto: Erakogu

Kunagi ütles üks mu hea sõber, et auk on auk. Kuid kogu oma austuse juures tema vastu – ma arvan, et ta eksis oma hüpoteesis. Maailmas on palju auke. Miljoneid, isegi miljardeid. Kõik need on omamoodi erilised ja kahte täiesti identset leida on päris keeruline, kui mitte öelda võimatu. On suuri ja väikseid auke. Mõned on ümaramad. Mõned jälle pikergused. Mõned tumedamad, mõned heledamad. Mõned on ilusamad, mõned inetumad.

Oleneb maitsest. Mõned sügavamad, mõned madalamad. Mõnes on natuke vihmavett. Mõnda võib sisse kukkuda ja oma elugi jätta. Ja mõni on ka kosmoses. Kuid kas on meie seas inimest, kes suudaks vastata küsimustele, millal tekkis Rakvere linna esimene auk? Kus see tekkis? Mis tänavale? Kas see oli inimtekkeline? Kas see auk oli osa ülemaailmsest aukude pandeemiast, mis pääses valla Hiina laborist? Või proovis keegi Rakvere turul nahkhiirt ja kahe käega kõhust kinni hoides WC poole tormates toksas muidu laitmatust pinnasest kivikese välja ja sealt see auguhaigus arenema hakkas. Mõnikord on valitsus seadnud piiranguid, et aukude vastu võidelda.

Siis aga hakkasid kaupmehed protestima, et kliendid oma mootorkaarikutega kohe treppi ei saa sõita. Teisest otsast hakati aga auke täis süstima. Valida oli mitme aine vahel ja tekkisid suisa rühmad vastavalt sellele, mis ainet keegi pooldas. Mõni pooldas kruusa. Mõni ütles, et paneme ikka tõrva ka, muidu kivid panevad aukudest jooksu. Mõni ütles, et nii noorele teele selline killustik ei sobi, et seda tohib ainult 60+ vanuserühma tänavatele panna. Venemaal mõeldi üldse omamoodi lahendus aukude remondiks välja – värvimine. Aga ei saanud neist ühestki abi. Teed jäid ikka auklikuks. Augud hakkasid ka muteeruma. Levima hakkasid Inglismaa augud, Brasiilia augud, mis enam tavaremondile ei allunud. Aukude kõige hullem vorm on ennast sisse seadnud ka Rakvere tänavatel. Neid on tuhandeid, võibolla isegi miljoneid. Igale Eesti inimesele oma auk – tule ja pane nimesilt külge!