Nädala lind: pruunselg-põõsalind

Noor pruunselg-põõsalind. FOTO: Peep Veedla

Teda jätkub kõikjale. Alates sellest, kui ta mai keskpaiku Aafrikast naasis. Tõsi küll, metsas teda üldjuhul pole, vaid ikka seal, kus on avarust ja põõsaid.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Põõsalinnud vajavad põõsaid. Olgugi et üks arvukamaid nende seas – pruunselg-põõsalind – lepib vähesega. Temale piisab teinekord vaid üksikust põõsakesest keset põldu. Aga seda vilgast linnukest kohtame ka parkides, aedades ja kalmistutel. Kohtame tihti, sest ühtekokku pesitseb pruunselgi meil keskeltläbi kolmveerand miljonit paari. Seda on rohkem kui enamikku linnuliike. Just seepärast tasubki teda ka tundma õppida.

Iseenesest pole lihtne tundma õppida linnukest, kel väga erksaid tunnuseid pole. Kuid hoolikal vaatlusel on ta siiski täitsa “oma nägu”. Linnu selg on roostepruun, pea hall, kurgualune valge ning alapool kreemikas. Ta on pidevas liikumises ja oma lühikest laulujuppigi esitab kord siin, kord seal, vahel ka kaarjal mängulennul ühelt põõsalt teisele. Laul on vaid paarisekundiline krigin. Justkui üks lühike lause. Aga kuna ta seda esitab sageli, jätab ta mulje jutukusest. Ja üldse aktiivsest linnust, kellel on kogu aeg tegemist ja kogu aeg midagi öelda. Eriti jutukaks ja paljusõnaliseks muutub pruunselg-põõsalind pesitsusperioodil, kui juhtume tema poegade lähedusse. Siis ta mõistagi enam ei laula meile, vaid pahandab kord “väd-väd-väd ...” hoiatushäälitsustega, kord tšekkides “tšek-tšek-tšek ...”, ja kui asi väga tõsiseks läheb, siis kisub hoopis kärinaks “kärrrrrrrrr-rt-rt-rt ...”.

18.06.2021 22.06.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto