Nädala kaja: mine vaktsineerima, palun!

Eva Samolberg-Palmi. Foto: Ain Liiva

See suvi on olnud imeline. Jah, põuane: maasikasaaki aiast õieti ei saanudki ning vaarikad on kuivuse tõttu pisikesed ja õnnetud, kuid igas muus mõttes on suvi kosutanud meelt ja turgutanud vaimu. Ei mäleta, et oleksin varem tööpäeva lõpus lehetoimetuse jahedusest õue astudes kogenud seda vahemeremaalikku sooja vati tunnet. Pauh, astud ja kaod sellesse vatti. Tekki ei kasuta magamisel juba ammu.

Kõik on ilus olnud, aga siis hakkavad need Delta tüve jutud. Jutud uutest võimalikest piirangutest, kasvavad nakatumisnumbrid ja muu selline, mis toob esile mälestuse pimeda talve tuimusest.

Juuli alguses kirjutasin loo Aado Tõeverest, mehest, kellest Virumaa Teatajas oleme varemgi juttu teinud. Sel korral aga koosnes lugu mälestustest. Mehe lähedased, kellega vestlesin, võitlesid samal ajal pisaratega. Kevadine koroonapuhang Lääne-Virumaal oli jätnud nad ilma armsast inimesest. Vaktsineerimine oli tollel ajal veel valitute lõbu.