Juhtkiri: kas aitame, armas riigikogu?

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Tundub, et aeg, kus presidenti peab valima hakkama, on riigikogu ette kerkinud sama ootamatult nagu talvine libedus või suvised lilled. Viis aastat on läinud nagu niuhti ja meeles on veel eelmiste valimiste aegne tramburai, kus ei saadud ega suudetud ühisele otsusele jõuda. Kuni välja pandi enamikule küllaltki tundmatu kandidaat.

Kuna president Kersti Kaljulaid on öelnud, et on valmis ametis jätkama, olekski ehk mõistlik olukorras, kus ükski kandidaat – isegi mitte teaduste akadeemia president – ei sobi kõigile erakondadele, paluda senisel presidendil kandideerida ning ta ka riigikogus ära valida. Oleks vähemalt üksmeelne (mehe)tegu praeguses kiusupunnidest ja kisklejatest koosnevas parlamendis.

Ent pinevus on üles kruvitud ja igasugused oletused käivad rahva hulgas. Haistetakse kõikvõimalikke vangerdusi kõrgemal tasemel ja kogu teema on nagu suur küsimärk. Kas peljatakse liiga vara nimedega välja tulemist, kuna siis avaneb võimalus kandidaadi minevikus pikemalt kaevata ja poriga loopimise kampaaniaga algust teha? Miks nii mõnedki nimekad ja asjalikud inimesed otse välja ütlevad, et ei mõtlegi selle ameti peale? Miks mõni mees või ka naine eriti varmalt kinnitab, et ei soovi seda positsiooni? Kas presidenti on sellisel kujul riigile üldse vaja? Milline on tema roll – kas see vajaks muutmist?