Heitkem põgus pilk kalakonservitsehhi töölaudadele, et näha, mis sellest kalast, konkreetsel juhul räimest (silgu moodsam ja kaasaegsem nimetus) saab ja millega tsehhis üldse tegeldakse. Kui räim, mis parajasti tsehhi toimetati, pole rannas varem just suitsu saanud, siis on tal pärast esimest "kümblust" pesumasinas kaks teed: kas preservina (soola ja pipra ning kümmekonna vürtsi segus) otsekohe karpi või siis rappimiskonveierile, kust ta laudadele tõstetakse ning pea-saba ja sisikond eraldatakse. Seejärel läbib ta pärast teistkordset pesemist kolmanda "kümbluse", mida sooldumiseks kutsutakse. Pärast nõrutamist rändab räim paneerijate käte vahele, kes ta jahuga üle riputatuna aukudega pannile laovad. Siis läheb see praadimiskonveierile. Läbi keeva toiduõli veab kala seesama konveier, mille liikumiskiirus on nii välja arvestatud, et räim küpseks parasjagu. Konveieri otsas ootab jahutuskapp. Siis rändavad räimed pakkimiskonveierile, mille ääres istuvad naised need karpidesse panevad. Masin saadab karpidesse kuuma tomatikastet või õli, nii et viimanegi õhunatuke välja surutakse. Nagu möödaminnes läigitab kontrollija naisterahvas napakesega veel kastet või õli karpi. Siis surub sulgemisautomaadi täht ta oma konveierile, kus karbile kaas peale langeb, millele on sisse pressitud šiffer vajalike andmetega: kala või liha, kus toodeti, mis aastal ja kuupäeval ning missugune kala toodanguliik peidab end selles suletud karbis, millel veel puudub etikett.
