Eesti loodus on jumalik! Aga kuidas te lubate siia ilusa looduse keskele selliseid tondilosse? Mis filmi tegemiseks see dekoratsioon püsti pandud on? Kes andis loa?
Mis filmivõtted teil siin käivad?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii küsis üks meie maastikel ringsõitu tegev kaugelt pärit Eesti sõber. Õigus oli tal ainult osaliselt. Maaliline maastik oli. Tondiloss keset seda ka. Filmivõtteid polnud. Ega olnud tühjade aknaavadega hiiglasliku peletise näol tegu ka dekoratsiooniga. See möödunud aegade jäänuk oli keset loodust trooninud juba aastakümneid. Tühi. Lagunev. Silma riivav. Lammutamine üle jõu käiv.
Keskkonda ei saa jagada tükkideks. Tegu on tervikuga, mille kõik osad üldist seisundit mõjutavad. Meil võib olla hästi hoitud maastik ja puhas õhk, aga kui keset seda kõike laiutab maastiku reostusena ohtlik lagunev tondiloss, on tervik rikutud. Nõukogude ajast maha jäänud suured lagunevad lobudikud, tehased, sõjaväosad ja laudad ei ole mitte lihtsalt silma riivavad, vaid ka mitmel viisil ohtlikud. Endiste sõjaväehoonete kinnikatmata šahtid, mahajäetud väetisehoidlad või varisemisohtlikud tööstushooned võivad lisaks arutute turnijate elule ohustada ka põhjavett.
Korralik lammutamine ja ümbruskonna korrastamine on aga üsna kallis töö, milleks omavalitsusel, omanikul või hakkajal MTÜ-l sageli raha ei jätku. Sel põhjusel plaanime avada keskkonnainvesteeringute keskuses eraldi võimaluse ohtlike ja maastikku reostavate, kasutusest väljalangenud tööstus- ja militaarhoonete lammutamiseks. Toetuse taotlejateks võivad olla ettevõtted, kolmanda sektori organisatsioonid või ka kohalikud omavalitsused. Seepärast soovitan kõigil aktiivsetel terava pilguga inimestel silma riivavatest suurtest kolevantsidest enda omavalitsusele ka teada anda. Usun, et iga omavalitsus võtab sellise abi tänuga vastu. Ka on mõistlik nendel omanikel, kellele niisugused varemed kuuluvad ja kellel on need seni jäänud korrastamata, oma plaanid üle vaadata.
Kui lammutamiseks toetuse taotleja ei ole tondilossi omanik, on tal vaja esitada omaniku nõusolek. Toetuse taotlejal peab lammutamiseks olema ka omavalitsuse hinnang, kas tegu on maastikupilti kahjustava ja kasutusest väljalangenud ehitisega. Just omavalitsused teavad kohalikku eluolu kõige paremini – millised hooned konkreetses vallas või linnas kõigepealt lammutamist vajavad või kas probleemile on võimalik leida mingi muu lahendus.
Murelikud muinsusväärtuste kaitsjad on juba minu käest küsinud, kas võib ikka kindel olla, et lammutamine ei ähvarda mõnd halvas seisus unikaalset muinsusväärtust. Kordan ka selle üle: ühegi muinsus- või arhitektuuriväärtusena arvel oleva hoone lammutamiseks toetust ei saa. Visuaalse risustamise vähenemine peaks rõõmu pakkuma aga ka muinsus- ja arhitektuuriväärtustest hoolijatele.
Esimene võimalus tondilosside lammutamiseks toetust küsida tekib selle aasta esimeses pooles. Ootame praegu veel vastuseid teistele ministeeriumidele välja saadetud ettepanekutele, aga olen kindel, et mu kolleegid sellele plaanile vastu ei tegutse. Siis ilmub detailne juhis juba ka keskkonnainvesteeringute keskuse kodulehele.
Ka saadame täpse info omavalitsustele. Muretseda ei tasu neil, kes oma lammutusprojektiga kohe esimesse vooru ei jõua. Tegu ei ole ühekordse ettevõtmisega, vaid mitu aastat kestva programmiga. Teisisõnu – seni, kuni soovitakse Eesti maastikke möödunud aja tontidest puhastada, jätkub ka selleks mõeldud programm.