Kas raha või rahva usaldus?

Roman Kusma
, ettevõtja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Roman Kusma.
Roman Kusma. Foto: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

Võiks arvata, et järjest süvenev majanduslangus puu­dutab meid kõiki. Kuid riigikogulaste palk tõuseb vää­ramatu jõuga edasi (sellest aas­tast 64 000 krooni) ja seda tä­nu Eesti keskmise palga tõusu­le.


Lisaks palgale suureneb proportsionaalselt ka nende esindus­kulu, mis mõned aastad tagasi oli 7000, aga täna küünib juba 14 000 kroonini. Kas on hakatud ka poole rohkem valijatega kohtuma ja kas üldse peaks nn esin­duskulu sõltuma palgast?



Riigikogulaste palk on tõusnud lausa nii suureks, et meestel-naistel endil on juba piinlik, ja on tehtud ettepanek palk külmutada. Olles ise viimaste aastate jooksul kuulnud töövestlustel inimeste palgasoove - saaks seda Eesti keskmist, siis oleks vä­ga hea -, arvan, et midagi on pai­gast ära.



Valeandmete esitamine

Kuidas tuletatakse aga Eesti kesk­mine palk? Üks väga oluline parameeter keskmise töötasu määramisel tundub olevat see, kui suured on Eesti ettevõtted. Nimelt võtab statistikaamet keskmise pal­ga määramisel arvesse üle 50 töölisega ettevõtete andmed. Huvitav, miks siis ei tahe­ta arvestada kõiki palgasaajaid?



Väikefirmades ja veel maapiirkonnas asuvates ettevõtetes ongi palgad reeglina just väiksemad. Siit võime oletada, et tege­lik keskmine on palju väiksem kui statistikaameti pakutud.



Kui keskmise jalanumbri mää­ramisel võtaksime arvesse vaid need, kelle jalanumber algab 40st, siis saaksime Eesti keskmiseks umbes 43. Mi­tu naist võiks siis öelda, et neil on Eesti keskmine jalanumber?



Tegelikult pole tavainimesel eri­ti vahet, kui suur on Eestis kesk­mine palk, oluliseks muutub see siis, kui kellegi enda tasu hakkab sellest sõltuma. Paraku otsustavad selle üle, kuidas keskmist määrata, inimesed, kel­le sissetulek sõltub just nimelt keskmisest palgast ehk seadusandjad ise. Praegu räägitakse juba keskmisest palgast, mille suu­rus ulatub 14 000 kroonini, aga maksuameti andmetel on Eesti keskmine alla10 000. Vahe on kolossaalne, tervelt 40%.



Siinkohal ärgu hakaku keegi ütlema, et maksuameti andmed tulevad ühe- või kahekuuse hilinemisega ja seetõttu ei ole need adekvaatsed. Ja las tulevad hilinemisega, ega meil nende andmetega kuhugi kiiret pole.



Kui võtta aluseks maksuameti andmed, oleks riigikogulaste palk täna 40 000, mis oleks igati vääriline tasu koolipingis istumise eest ega paneks poliitikuid ka piinlikkust tundma.



Miks üldse peab statistikaametis mitukümmend inimest maksumaksja raha eest neid andmeid koguma, kui maksuamet niikuinii keskmise välja arvestab? Tegemist on rahva petmisega ja kogu maailmale valeandmete esitamisega, et näidata Eesti riiki paremal järjel olevana, kui see tegelikult on.



Palku tuleb kärpida

Olen 100% nõus Indrek Nei­veltiga, kes viimases "Foorumis" märkis, et riik peab palkasid kär­pima, ja mitte ainult riigikogus. Erasektor on asunud seda juba te­gema. Muidugi mõista riigikogulaste palga vähendamisega eelarvet ei päästa, aga ministeeriumide ja kõiksugu ametite teenistujate palga alandamine aitab oluliselt vähendada eelarve defitsiiti.



Kui nüüd veel mõelda, kust säästa, siis tundub lausa absurdne Iraagi missioon, kui samas räägitakse lastetoetuse kaotamisest. Kuna aga majanduskriis puu­dutab meid kõiki, siis peaksid ka kõik andma oma panuse olu­korra parandamiseks - ja seda saame teha üksikisiku tulumaksu tõstmisega vähemalt 24%-le tagasi.



Palgaralli algust silmas pidades on riigil lausa kohustus esimeste seas palkade kallale minna. Õhutas ju riik otseselt katteta palgatõusu, mis kandus üle ka erasektorisse ja tõstis toodete ja teenuste hindu ja nõrgendas sellega meie ettevõtete konkurentsivõimet.



Mäletate, kuidas üks erakond lubas riigikogu valimiste eel tõsta kõigi töötajate palga 20 000 kroonini. Tundus uskumatu populism, aga võta näpust, üks teine erakond lubas veel­gi rohkem ja niimoodi võidu lubadusi jagades ja suurenda­des saidki viimastest valimistest Ees­ti ajaloo kõige populistlikumad.



Mis siis juhtus lubatud eldoraado ehk palgatõusuga? Muidugi oli siin üksjagu positiivset, aga kohe tõusis ka inflatsioon lak­ke, hinnad jooksid eest ära kii­remini, kui tõusis palk. Eurole üleminek lükkus edasi. Laekus küll märgatavalt rohkem mak­se, mille eest riiki arendada. Ei tea, kas saime selle eest ikka rohkem, sest ka ehitushinnad olid taevas.



Kindlalt aga tõusis poliitikute ja ametnike töötasu, mis järjest rohkem ebaõiglustunnet suu­rendas ja ka poliitikuid rahvast kaugendas. Kui nüüd riigikogulaste palgad külmutada, aga Eesti keskmine järgmisel aastal hoopis langeb, mis saab siis? Süsteem on mäda.



Viimastel kuudel on toimunud mõnes valdkonnas hindade langus, näiteks kinnisvara ja kütuste puhul. Toiduainete sektoris on hind langenud vaid piimanduses. Kuigi kaupluses nähtav üliodav piima hind ei kajasta tegelikku hinda, sest piimale maksavad ägenenud konkurentsis kaupluseketid peale.



Kõigil on hea meel, kui hinnad langevad ja konkurents suureneb, aga samas võiksid palgad jääda samaks, arvavad inimesed. Kuid see on kahe teraga mõõk. Paraku peavad ka palgad mingil määral langema. See ei ole populaarne jutt, aga sellele tõele tuleb näkku vaadata ja aasta lõpuks on väga vähe ettevõtteid, kus ei ole palku korrigeeritud.



Lõpetuseks tahaks riigikogulastele soovitada, et visake statistikaameti valeandmed nurka ja kasutage keskmise palga määramisel maksuameti andmeid. Või ei ole need usaldusväärsed?



Õnn ei peitu rahas, nagu öeldakse. Kaotate rahas, võidate rah­va usalduse. Kumb on teie jaoks tähtsam?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles