Tervise-, energia-, julgeolekukriis – kas ka suhtlemis- ja empaatiakriis?

Einar Vallbaum. Foto: Ain Liiva

Elame taasiseseisvumisest alates raskeimal ajal. Kaks aastat on räsinud meie tervist, majandust ja vaimu koroonapandeemia, mille mõju on näha majandusnäitajates, ettevõtete sulgemise numbrites, haiglakohtade täitumuses, võetud laenude arvus, surmastatistikas ja ka psühhiaatri vastuvõtu järjekordades. Sellele lisab ebakindlust julgeolekuolukord, mida üleilmses tervisekriisis on huvilistel kerge ära kasutada ja hirmu külvata. Energiahindade järsk tõus eelmise aasta lõpust võib olla aga veelgi rängema mõjuga kui tervise- ja julgeolekuoht kokku.

Mitmekordsete hindadega arved on viinud inimesed ahastusse, kuna paljudel moodustab arve kolmandiku või poole sissetulekust. Elektrihinna kasv on jõudnud ka tootmise mõjusse, toiduainete hinda ning tarbekaupade ja teenuste hinda. Eelmisel kuul kuulsime viimase aastakümne suurimast inflatsiooninäitajast, kuid suurem hindade kohandamine toimub ju alles praegu ja võib ette kujutada, et elukalliduse hüppelise tõusuga see näitaja suureneb veelgi.

Peaminister on põhjendanud, et senimaani olemegi saanud nautida odavat elektrit ja ongi aeg kohaneda uue olukorraga. Arvestamata tõsiasjaga, et väga paljude Eesti inimeste jaoks olid ka sel “heal ajal” elektriarved nende võimekuse piirides ja võtsid märkimisväärse osa sissetulekust. Suur hulk inimestest pidid ka “odaval ajal” arvestama öö- ja päevatariifiga ning plaanima oma energiatarbimist kokkuhoiupoliitikast lähtuvalt. Paljud väidavad, et enam rohkem kokku tõmmata ei kannata.