17. veebruaril avas Rakvere ajakirjanik, satiirikunstnik ja luuletaja Aarne Mäe Tallinna ülikooli akadeemilises raamatukogus Eesti vabariigi sünnipäevale pühendatud näituse. Läbiv teema on karmilt ühiskonnakriitiline, satiiriline ning patriootiline.
Patriootilised provokatsioonid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esitlusel on installatsioonid “Kaunistagem Eesti kojad”, “Kalevipoja haud”, “Talendid lahkuvad Eestist”, “Väljumine kultuuriruumist”, “Okupatsioon või integratsioon”, “Aita parandada maailma” ja “Eesti mees on tantsulõvi”. Näitus jääb avatuks 6. märtsini.
Aarne Mäe installatsioonid on oma olemuselt pilkupüüdvad, neist on palju raskem mööda vaadata kui probleemidest, mida nad kajastavad. Nendeks oleks siis emigreerumine mujale maailma, tappev töö Soomes, globaliseerumine, iive, suhted idanaabri ja vene päritolu eestlastega jne. Need on probleemid, mille kohta iga päev lehest loeme ja mida tähtsaks peame. “Kas me neid aga tõesti teadvustame?” tõstatab näitus küsimuse.
Näituse esimene installatsioon on “Väljumine kultuuriruumist” ehk Kultuuri-nimelise linna lõppu tähistav liiklusmärk. Sisenemine anarhiasse, kus naeruvääristatakse kõike, mida arvad end tõsiseks pidavat, et mõistaksid, et tegelikult pole sa varem selle peale nii mõelnud. Ei tea, kas kunstnik ka näituse piiridest väljapoole mõtles: seal tagapool asuvad raamatukogu varalaekad, mis lisab näitusele ühe lisadimensiooni.
Lõvid jätavad riigivapi maha, lapsi saadakse rahvaarvu tõstmiseks, gloobus läks katki ja rahvakultuuri võib teha igaüks. Iga installatsioon sel näitusel on hea ja töötav, mõni siiski provokatiivsuse poolest pilkupüüdvam kui teine.
Enamikku külastajaid rabab jalust maha Eesti-Vene ühislipp, kus ühe viimane ja teise esimene triip on kokku sulanud meie ühiseks osaks ajaloost ja inimestest. Selle labase ja üldtuntud fakti tõdemine mõjub justkui hullemalt kui lakke riputatud kaks pluss üks titetootmismeetodit esindavad sipupüksid: sinine, must ja valge.
Millal saab satiir kunstiks? See on umbes sama üldine küsimus, kui mis on kunst? Kas Aarne Mäe näitus on satiir või kunst või mõlemat? Kunstiga kipub olema see häda, et see on iga inimese jaoks individuaalse tähenduse ja olemusega. See on aga kindel, et Aarne Mäe näitus on enamat kui poliitiline karikatuur või provotseeriv nali, see on midagi tõsiseltvõetavat. Iga installatsioon on sügavmõtteline, esindades tõelist fakti Eesti tänapäeva ühiskonnast. Lisaks sai Mäe sellega hakkama riideid heitmata ja tuleohutuseeskirju rikkumata.
Kolm lõvi
Kolm lõvi riidu läksid
kord loomaaia puuri sees
nad vabadusse tahtsid
ei leidnud aga ühist keelt
üks plaanis murda trellid puruks
ja teine tahtis heaga
kuid kolmas ennast nurka surus
ja raputas end peaga
nii möödus nädalaid ja kuid
ja lapsed teispool jäätist sõid
ja naersid nii, mis kole
kolm lõvi ikka vaidlevad, kui ära surnud pole
(Aarne Mäe, 1992)