Andke rahule võimalus: muusikaga sõja vastu

Mart Rauba
, ajakirjanik
Copy
Andke rahule võimalus: muusikaga sõja vastu
Andke rahule võimalus: muusikaga sõja vastu Foto: 6 x shutterstock, montaaž

”War. What is it good for? Absolutely nothing!”

Nõnda laulis 1969. aastal legendaarse plaadifirma Motown Records all tuntuks saanud mustanahaline funk-muusik Edwin Starr. Eesti keelde tõlgituna küsib ta, milleks on sõda hea, ning vastab kohe ise: “Absoluutselt mitte millekski.” Üldjuhul nõustub selle vastusega vist enamik tänapäeva muusikuid.

Sõjast on laule kirjutatud muidugi aegade algusest peale. Selle vahega, et esimestel aastatuhandetel rääkisid need valdavalt sellest, kui võimsalt keegi sõjas kellelegi koha kätte näitas. Inimkonna ajalugu on suuresti ju sõdade ajalugu. Seega on lauldud pigem kiidulaule mingitele valitsejatele või armeedele, kes neid sõdu võitsid, või ähvardavaid sõjalaule oma vastaste hirmutamiseks.

Heategevuskontsert "Slava Ukraini" Ukraina toetuseks Tallinnas Alexela kontserdimajas.
Heategevuskontsert "Slava Ukraini" Ukraina toetuseks Tallinnas Alexela kontserdimajas. Foto: Eero Vabamägi

Küll aga kumab ka tänapäeval näiteks kaitseväes rivilauludena kasutusel olevate rahvalike sõdurilugude “diskograafiast” läbi see, mille pärast üks lihtsõdur rindel sõdib – igatsus kodu ja kallima järele. Igatsus rahu järele.

Sõjavastastest, eriti konkreetsete sõdade vastastest lugudest saame rääkida eelkõige 20. sajandi muusika valguses. Kindlasti kirjutati neid ka juba varem, enne kui muusika salvestamine võimalikuks sai, ent need kadusid uljaid sõdurpoisse kiitvate traditsiooniliste sõjalaulude vahele. Ilmselt puudus laiem arusaam, et sõda oleks üldse võimalik ära hoida, eriti veel lauluga.

Meenutame siinkohal tuntumaid sõjavastaseid laule, mis on andnud hääle sõjavastastele liikumistele või tõmmanud avalikkuse tähelepanu veristele konfliktidele üle maailma. Kusjuures mõnede puhul ei pruugi paljud teadagi, et need selle mõttega kirjutatud on.

John Lennon – “Give Peace a Chance” (1969) ja “Imagine” (1971)

Biitlite liige kirjutas oma karjääri jooksul palju sõjavastaseid laule, need kaks on ilmselt kõige tuntumad. Mõlemad on kirjutatud Vietnami sõja ajal. See kokku kakskümmend aastat väldanud verine konflikt, mida Vietnamis tuntakse Ameerika sõja nime all, on olnud ajendiks ehk maailma kõige tuntumate sõjavastaste lugude loomiseks. Ajajoonel langes see ju kokku ka hipiliikumise sünniga, millega käisid käsikäes sõjavastased meeleolud, millesarnaseid varem polnud nähtud.

Vietnami sõda oli ka esimene sõda, mille koledusi võis iga ameeriklane näha oma kodus teleriekraanilt. Et ülemaailmne massimeedia võimaldab inimeste kodudesse tuua igasuguse sõnumi, ka sõjavastase, mõistsid samuti tolleaegsed rahusõnumi kandjad.

John Lennon koos oma kaasa Yoko Onoga 1969. aastal hotellitoas Amsterdamis esimesel Vietnami sõja vastasel "voodiprotestil".
John Lennon koos oma kaasa Yoko Onoga 1969. aastal hotellitoas Amsterdamis esimesel Vietnami sõja vastasel "voodiprotestil". Foto: Eric Koch

John Lennon ja tema kaasa Yoko Ono otsustasid protestida sõja vastu sellega, et lebasid voodis. Kuna tulemas oli nende pulmaaastapäev, mis oleks nii või naa osutunud pressisündmuseks, otsustasid nad kutsuda ajakirjanikud hoopis Amsterdami Hiltoni hotelli, et edastada maailmale rahusõnum. Nõnda veetsid nad voodis kaks nädalat, korraldades seal pressikonverentse ja ühislaulmisi. Mõne aja pärast kordasid nad aktsiooni Kanadas Montrealis Queen Elisabethi hotellis, kuhu kutsusid mitu nimekat mõttekaaslast, nende seas kirjanikud Timothy Leary ja Allen Ginsberg. 1. juunil 1969 salvestatigi “Give Peace a Chance” hotellitoa voodis.

“Imagine” on oma sõnumi poolest üldisem ning paneb mõtlema palju rohkemast kui vaid sõdadeta maailmast.

”Imagine there’s no countries. It isn’t hard to do. Nothing to kill or die for. And no religion too.” – “Kujutle, et maailmas pole riike. Seda pole raske teha. Ei midagi, mille nimel tappa või surra. Ning mitte mingit religiooni samuti.”

Lennon ise on lugu nimetanud päris kommunistlikuks manifestiks. Siiski ei ole siit tarvis otsida mingeid seoseid nendel, kes kasutavad sõna “kommunist” 2022. aastal meelevaldselt näiteks liberaalsete poliitikute häbimärgistamiseks. Küllap viitas Lennon ikka selle mõiste sõnastikutähendusele ja hipiajastu idealismile, mitte stalinistlikele mõrvadele.

Black Sabbath – “War Pigs” (1970)

Taas Vietmani sõjast inspireeritud pala on üks korralik rokilajatus. Bändi solist Ozzy Osbourne oli tuntud oma obstsöönsete ja grotesksete tegude poolest laval – 1982. aastal hammustas ta kontserdi ajal näiteks pea otsast elusal nahkhiirel. Tänapäeval satuks nõnda käituv artist ilmselt loomakaitsjate viha alla, tollal olid Ozzy suurimateks “heiteriteks” lastevanemad, kelle arust bänd õhutas vihkamist ja satanismi. Ometi kandsid Black Sabbathi ja teiste tollaste heavy metal’i bändide lood väga tugevaid sõjavastaseid sõnumeid. “War Pigs” kirjeldab sõjakoledusi ning kuulutab kurja saatust sõjaõhutajaist poliitikutele.

”Time will tell on their power minds, making war just for fun. Treating people just like pawns in chess. Wait till their judgement day comes, yeah!” – “Aeg näitab koha kätte neile võimust hullunutele, kes alustavad sõdu oma lõbuks ja kohtlevad inimesi nagu ettureid malelaual. Oodake vaid, kuni saabub viimne kohtupäev.”

Sabbathi bassimees Geezer Butler on öelnud, et sõda ongi tõeline satanism. Tegelikult ei ole selles, et kõige ropuma imagoga muusikud on oma karmil moel soovinud maailma paremaks muuta, midagi imestama panevat. Meenutagem, et tollal korjati Vietnami sõja vastu protestijad tänavatelt hoopide saatel. Nagu täna need, kes protestivad Venemaal Putini alustatud sõja vastu

Mitu saksa muusikut ja kuulsust osalesid 20. märtsil Berliinis toimunud suurel sõjavastasel protestikontserdil.
Mitu saksa muusikut ja kuulsust osalesid 20. märtsil Berliinis toimunud suurel sõjavastasel protestikontserdil. Foto: Michael Kuenne

Sting – “Russians” (1985)

Venemaa ja Ukraina sõja esimesel nädalal avaldas Briti laulja Sting video, kus esitab üle kolmekümne aasta taas oma debüütalbumilt pärinevat pala “Russians”. Selle akustilise taasesituse vaatamine inspireeris muide ka siinkirjutajat sõjavastastest lugudest juttu tegema.

“Russians” on kirjutatud külma sõja kõige tulisema, viimase vaatuse ajal, vaid pool kümnendit enne NSV Liidu lagunemist. Kui võtta ette loo tekst, on ilmselge, miks Stingi laul tänasesse päeva nii hästi sobitub.

”How can I save my little boy from Oppenheimer’s dead­ly toy? There is no monopoly on common sense on either side of the political fence. We share the same biology, regardless of ideology. Believe me when I say to you: I hope the Russians love their children too.” – ”Kuidas saaksin päästa oma väikest poega Oppenheimeri* surmava mänguasja eest? Terve mõistuse monopoli ei ole kummalgi pool raudset eesriiet. Meie bioloogia on sama, olenemata meie ideoloogiast. Usu mind, kui ütlen sulle: loodan, et ka venelased armastavad oma lapsi.”

*J. Robert Oppenheimer oli Ameerika tuumafüüsik, keda peetakse tuumapommi isaks.

Metallica – “One” (1988)

Üks tuntumaid ja raskemaid sõjavastase sõnumiga lugusid räägib James Hetfieldi suu läbi maamiini otsa astunud sõdurist, kes on kaotanud õnnetuses kõik oma aistingud ning keda hoitakse elus haiglapalatis. Aga mis elu see on? Õnnetus oli sel juhul ju sõda, mis tähendab, et õnnetus polnud tegelikult vältimatu.

1988. aastal ei osalenud USA oma lipu all üheski sõjalises konfliktis, ehkki toetas mitut režiimi, mis sõdisid NSV Liidu toetatud režiimide vastu. “One” puudutab aga valusat punkti iga sõdiva riigi jaoks, küsides, mis saab edasi sõjaveteranidest. Terve põlvkonna noori mehi füüsiliselt sandistanud või vaimselt traumeerinud Vietnami sõda oli jätnud jälje, millest ei saanud ka rahu ajal enam mööda vaadata. Õigupoolest ei saa tänaseni.

”Now that the war is through with me I’m waking up, I cannot see that there is not much left of me. Nothing is real but pain now hold my breath as I wish for death. Oh please, God, wake me.” – “Nüüd, kui sõda on minust üle käinud, ma ärkan üles, kuid ei näe. Minust pole enam palju järel. Miski pole enam tõeline peale valu. Hoian hinge kinni ja soovin, et sureksin.”

“One” on inspireeritud James Dalton Trumbo 1939. aastal ilmunud raamatust “Johnny haaras püssi” (“Johnny Got His Gun”).

Kaader dokumentaalfilmist "Nõukogude hipid".
Kaader dokumentaalfilmist "Nõukogude hipid". Foto: Kaader Filmist

The Cranberries – “Zombie” (1994)

Ülemaailmseks hitiks saanud “Zombie” sai inspiratsiooni IRA (Irish National Army) 1993. aastal Warringtonis Inglismaal korraldatud pommirünnakust, mis tappis kaks väikest last ja vigastas kümneid inimesi.

See rünnak polnud muidugi esimene ega viimane kord, kui Iiri iseseisva vabariigi moodustamise nimel sõdiv paramilitaristlik organisatsioon IRA on Briti saartel terrorirünnakuid korraldanud. Katoliiklaste ja protestantide vahelistes tänavalahingutes on hukkunud palju süütuid inimesi ka 21. sajandil. Samuti on sellest tänini kestvast konfliktist laulnud paljud iiri muusikud, tuntuim neist on ilmselt bändi U2 solist Bono. Näiteks U2 loos “Sunday, Bloody Sunday”, mis kirjutatud 1972. aastal toimunud verisest pühapäevast.

System Of A Down – “B.Y.O.B.” (2005)

“Where the f... are you? Why don’t presidents fight the war? Why do they always send the poor?” – “Kus kurat te olete? Miks presidendid sõjas ei võitle? Miks te saadate alati vaeseid?”

Sõdima saadetakse ikka neid, kellel endal pole selleks ühtegi isiklikku päris motiivi. Motiivide loojad on need, kes sõdu alustavad, aga ise neis ei osale. Sellist mõttekäiku kirjeldas juba Erich Maria Remarque oma romaanis “Läänerindel muutuseta”, kus Flandria kaevikutes kopitavad sõdurid viskavad nalja selle üle, mis oleks, kui sõdivate riikide juhtpoliitikud mees mehe vastu võitlema peaks hakkama.

“B.Y.O.B.” ehk “Bring Your Own Beverage” võiks eesti keelde tõlkida kui “Võta oma jook kaasa”. See tähistab pidu, mille korraldaja palub külalistel tulla oma alkoholiga. Loos laulab bändi solist Serji Tankian: ”Everybody’s going to the party have a real good time. Dancin’ in the desert, blowin’ up the sunshine.” – “Kõik lähevad peole ja veedavad lõbusalt aega, tantsides kõrbes ja hävitades päikesepaistet.”

Pidu, kuhu oma jook kaasa tuli võtta, oli 2003. alanud USA ja tema liitlaste kallaletung Iraagile, mille ametlik motiiv oli diktaator Saddam Husseini massihävitusrelvade ning Osama bin Ladeni leidmine. Paljud nägid selles aga hoopis ameeriklaste soovi kontrollida regiooni naftavarusid.

August 1969. Kontserdikülastajad Woodstockil mõnusasti aega veetmas.
August 1969. Kontserdikülastajad Woodstockil mõnusasti aega veetmas. Foto: Derek Redmond Ja Paul Campbell

Väikeriigis elades ju teame, et sõtta minek võib olla ka õigustatud. Eestil teadupärast pole sõjaväge, vaid on kaitsevägi. Olen seal isegi teeninud, laulnud uljalt rivilaule ja kuulanud vabal hetkel koos venelastest jaokaaslastega ukraina bändi 5Nizza lugu “Soldat”.

Lõpetuseks jääb üle vaid öelda, et seni pole ühelgi sõjavastasel lool õnnestunud lõpetada inimkonna tapvaimat harrastust ehk sõda. Küll aga oleme astunud suure sammu edasi aegadest, mil sõda peeti paratamatuks ning arutu sõjakultus varjutas lihtsa inimese soovi elada rahus. Või kas ikka oleme? Ühest küljest leiutavad inimesed ka rahuajal juurde viise, kuidas teineteisega võidelda. Kuni jääme nende instinktide välja elamisel võistlemise tasemele, oleme säilitanud oma inimlikkuse. Või ongi sõda lõppkokkuvõttes see, mis on päriselt inimlik? Tahaks loota, et mitte.

Tahaks loota, et ka venelased armastavad oma lapsi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles