Repliik: emme, võtame mao

Merly Raudla. Foto: Ain Liiva

Ilmselt on kõikidel kooliajast mõni mälestus, kuidas sõprade või klassikaaslaste eeskujul sai mõnd huvitavat asja ihaldama hakatud.

Näiteks oli põneva süsteemiga harilik, mille jaoks ei olnudki teritajat tarvis, vaid vahe süsi ilmus pliiatsi seest välja nupulevajutusega. Kui esimene klassikaaslane sellisega kooli ilmus, kirjutas peagi pool klassist uutmoodi kirjutusvahendiga. Õnnetu oli see, kes hiljaks jäi, sest need kirjapulgad olid poes läbi müüdud, ja pidi vanaaegse pliiatsiga edasi kirjutama.

Mõnikord võibolla ongi tore elada teadmatuses, sest toredaid asju, mis kodus võiks olla, on jube palju. Eile nägime lemmikloomapäeval näiteks maisi-roninastikut. Oleme lapsega mõlemad suuremat sorti loomasõbrad, ning kui kodus ruumi oleks, elaks meil kahtlemata terve loomaaed. Väike vähenõudlik ja ilusa välimusega maisi-roninastik on üks populaarsemaid madusid inimeste kodudes. Ta ei aja karva, ta ei lärma, ta ei nõua erilist toitu ega üleliia palju ruumi ja ta ei ole ohtlik. Kõlab nagu ideaalne lemmikloom.