Nädala kaja: kui president jookseb sülle

Christina Veinberg. Foto: Ain Liiva

Sellel nädalal veendusin taas selles, et elus pole midagi kindel. Tavaline hall argipäev võib kõigest minutitega võtta pöörde, millele tagasi vaadates jääd kahtlema, kas see kõik oli ikkagi päris.

On teisipäev, hommikune toimetuse koosolek on läbi ning käes ülesanne sõita Käsmu, et teha kiire folgieelne tiir. Istume koos fotograaf Eveliniga autosse, endal silmad veel kergelt unised, sest üks oli nädalavahetuse veetnud metsas lastelaagris ja teine Võsul pidustusi kajastades.

Autole süüdet andes arutame veel pikalt, kas on ikka mõtet minna – teisipäev, kell 10 hommikul ja taevas on mornilt pilves. Kelle me ikka sealt kalurikülast kätte saame. Enamik inimesi magab või on üldse linna ära läinud, sest päikest ju pole ja randa minna ei saa. Siis otsustame, et ah, käime ära, mis seal ikka. Isegi kui tuleme tagasi tühjade pihkudega, siis vähemalt oleme üritanud.