P, 4.12.2022

Kolumn: kuidas leida ilu ootamatuist paikadest

Kärt Devaney
Kolumn: kuidas leida ilu ootamatuist paikadest
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kärt Devaney.
Kärt Devaney. Foto: Ain Liiva

Jalutan lapsekest lõunaunne. Rada on tuttav, igapäevastel jalutuskäikudel pähe kulunud ning une pealt selge. Sammud sammude järel, peas jooksevad argised mõtted ühtlase voona. Ilm ja värvi vahetav loodus muudavad igapäevast pilti omatahtsi. Äkitselt keerutab tuuleiil kärus tukkuma jääva tirtsu sülle kirju sügislehe. Väsimust tõrjudes avab väike kaaslane uudishimus oma unised silmad, pusib käed magamiskotist välja ja tõstab lehekese silmadele päris ligi.

Huvitav, kas see hetk jääb talle meelde. Kas see on miski, mis suurena talle sügislehti märgates meenub, või saab sellest lugu, mida ta mäletab otsekui enda mälestust lihtsalt sellepärast, et seda on talle jutustatud?

Mõtlen tihtipeale hetkedele, millest koosneb lapsepõlv – mu enda oma ja mu laste oma ka. Kui palju on neis sarnast ja kui palju igaühele oma ja erilist. Kuidas isegi samu kogemusi meenutades mäletame neid ikkagi enda tajule vastavalt.

Märksõnad
Tagasi üles