Kolumn: lumest ja Lindgrenist

Kärt Devaney. Foto: Ain Liiva

Paari päeva eest kirjutas hea kolleeg Mart inimestest, kes esimesest lumest pilte teevad, et ka teistele kuulutada, et tali on saabumas.

Tundsin end puudutatuna – tõsi, tohutut tungi teistele ühismeedias lume tulekust pröögata ma ei tunne, ent elevusse satun kindlasti ja teeb rõõmsaks küll, kui kottpime ja lögane aeg vahetub lumevalge vastu.

Esimene lumi muudab mind veidi tagasi lapseks. Keerlevad räitsakad tekitavad äraseletamatult suurt rõõmu ning veidi tahaks neljaaastaste lasteaiapõnnide kombel keele suust välja ajada ja esimesed keerlevad külmad helbed kinni püüda. Silmini mantlisse-salli pussakaks keeratult tuterdaminegi tundub lumega parem kui suvalises talveeelses plägas pooleldi sunniviisil päevast värske õhu ringi jalutada. Ainult selleks, et säästa neid, kes pole samasugused jõuluentusiastid nagu ma ise, ei hakka ma seekord veel pühadest midagi rääkima. Ehkki langev lumi mõtteid kangesti sinnapoole viib.