Kolumn: ma armastan seda wäge täis linna. Ikka veel

Raivo Riim. Foto: Ain Liiva

Sie oli otsa saawa aasta lehkawal heina ajal, kui Wesenberghi linna uulitsad oliwad sileda näuga wäljasmaa pidu wõeraid täis, sest nemad kõik tuliwad sedasinast linna 720-ndamat jubileumi ligemalt ja kaugemalt kaema ja selles ei pidanud nemad mitte kahjetsema, sest taewast laulsiwad ingli koorid linnale kiitust ja turnimise platsil wihtusiwad Kalewi enda pojad ise tansu!

Kõikse puhtamb rõem ja armsamb auu tuli linna pea Triini’cese piale, tema säras ja reakis kõikse puhtambas inglismannide kieles ja oli selle ameti sisse justkut laulatatud. Ometi saab 1x iga pidu otsa ja seda tundis Triini süda juba ette, küll pakkus tema pidu wõeratele sooja süija ja pehmet aset, aga mieste silmad käisiwad ikka kõerdi ida poole, sest Wostok-Wirumaa slaawi werd kuraasikad deewuskad kutsusiwad wiel magusamba wiinaga, wolksutasiwad wiel paksumalt wõõbatud glaazasid ja kilkasiwad kummalist moodi “jolki-palki, jolki-palki” ja nõnda läbi suwe öö ikka sala pärasembalt ... Nied tuha mägede turismuse krassaawitsad kohe tiawad, kuda mieste miele sisse pugeda ja egas üksik ja nõrk naiste rahwas nende wasta ei saa, ole sina wõi linna pea ise. Jätame nüid südamete suwe öö sinna paika.

Jõulud koha käes ja Triini’cesel jälle ärev aimdus, ei saa tema linna asja rahus ajada ja lehe neegrid tüütawad iga aasta sama kuuse jutuga  ... Oeh. Oleks Triini seda waremalt tiadand, ei oleks tema ilmaski lasknud endale kärblaseid pähe ajada. Sie juhtus walimiste ajal, kui libeda keelega ja walskuse meelega poliitikuked temale iga sugu wale lubadusi andsiwad ja nii moodi Triini omal sõrme ümber keerasiwad. Päramiseks ajasiwad need paabulinnud ja karupojad ja wälgumihkelid tal pidu ajal puntra tantsuga pia sassi ja sokutasiwad lepingut alla kirjutama ja sial oli mustaga ja walgega juba ette kirjas, et kõikse ohtlikum wainlane on Rakowori linnale üle ilma kuulus must-kunstnik ja faqiir Teet Esimene ehk härra Suur, kes on kogu linna rahwa ja terwe Eesti maa (ja pool ilma takka järgi) ära teinud oma needustega ehk ise wärki jõulu (kah!)kuuskedega. Seda roppust ei saanud isa maalised noor sandid meie kristlikus linnas mitte lubada. Kui walimiste pidud läbi ja meeled kaineks sai­wad, oli juba hilja kahjetseda. Nii ongi meie Triini nüüd igal aastal enne jõule kui ära tehtud, sest tema ei saa Peetri Katariina kombel omale mehi jalaga segada: tema on kristlikus abielus mehe naine ning tema piab nendega kuidagi läbi saama, olgugi et need teda hirmsaste petsiwad ja musta walgeks luuletasiwad. Mida nüüd waga naiste rahvas piaks tegema, et meele haigust eemale peletada?