Paul-Eerik Rummo, praeguse valitsuspartei sõdur, on luuletanud “Ükskord lahvatab vimm, mis kogunend salaja”. See vimm ongi nüüd lahvatanud. Kas sellest araabia kevade laadne Eesti kevad tuleb, on raske öelda, kuid märk valitsusvastasest meeleolust on see kohe kindlasti.
Selge, et palka üleöö ei tõsta ja et on õpetajatest palju madalamat palka saavaid inimesi, kelle tegevus on samuti vajalik ning kelle lapsed peavad saama hariduse. Kui raha on vähe, siis siin streigid ei aita.
Osaliselt muidugi on eelarve koostamine valikute küsimus ja ehk oleks mõne rea pealt saanud palkadeks vajalikke summasid liigutada.
Kuid pigem on kogu sellel liikumisel poliitiline mekk: enam ei olda valitsusega rahul, sest see pole pidanud rahvaga dialoogi. Ja kui selline asi pikalt kestab, ärkavad isegi eestlased, kes on muidu orjameelsed ja emotsioonivaesed.
Osa lühikesi toetusstreike on kogunenud tänasele päevale. Nii saavad toetusstreikijad mugavalt valitud tunni või paari jooksul ka oma kollektiivis naistepäeva peetud.
“Oled sa tööl, kodus või streigid?” on neil päevadel tüüpiliseks kujunenud esimene küsimus tuttavatele helistades.
16 000 streikivat õpetajat ja lisaks toetusstreikijad teistelt elualadelt on suur hulk inimesi, kes streigiga valitsuse tegevusele hinnangu annavad. Loodetavasti teevad võimulolijad sellest oma järeldused ning nende kõrvad hakkavad kuulma ja silmad nägema, mis ühiskonnas tegelikult toimub.
Mõnitamisena tundub aga, et ajal, mil õpetajad streigivad ja haridusminister Jaak Aaviksoo on lubanud õpetajate palga alammäära tõsta vaid 700 euroni, valmistab rahandusministeerium vastavalt koalitsioonilepingule ette eelnõu, mis seaks sotsiaalmaksu lae üle 4000 euro suurustele kuupalkadele alates 2014. aastast.
Ehk siis üle 4000 euro kuus teenivad inimesed ei maksaks enam sotsiaalmaksu pensionikindlustuseks minevat osa, vaid ainult sotsiaalmaksu ravikindlustuseks mineva osa, mis on 13 protsenti brutopalgast. Kõrgepalgaliste võit oleks viiendik palgast.