Reportaaž: vaikus koolimajas, mäss hinges

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Õpetajate streigi esimese päeva ennelõunal Rakvere gümnaasiumi Vabaduse tänava õppehoonesse sisenenud, valitses majas mõnus vaikus ja rahu. Võinuks jääda mulje, et parasjagu on tund ja varsti laseb vahetundi kuulutav tunnikell õpilased koridoridesse käratsema, kuid ei – ka suletud klassiuste taga valitses tühjus ja vaikus.


Et streikivatel pedagoogidel puudub streigi ajal vajadus ja kohustus tööle tulla, võis õpetajaid koolis ootuspäraselt vähe kohata. Siiski ei olnud kõik pedagoogid mässumeelse sammuga ühinenud ning nii pidid näiteks need õpilased, kelle eesti keele õpetaja on Janne Jõeots, selleks tunniks siiski kooli tulema.
Põhjus, miks eesti keele õpetaja Jõeots streikijatega ei ühinenud, vaid otsustas tavapärase tööga jätkata, oli üsna praktilist laadi. Nimelt on ta märtsis sunnitud jääma haiguslehele ja kui oleks loobunud ka streigipäevade palgast, ei saaks aprillis sedagi natukest, mis muidu ette nähtud.
Õpilastele tuli õpetaja Jõeots vastu sellega, et puudujaid ta streigipäevadel ei märgi. “Kui õpilane peab kusagilt kaugemalt kohale tulema, siis on tal tõesti ebamugav ainult üheks tunniks kooli sõita ja kulutusi teha,” selgitas õpetaja.
Kuigi esimesed tunnikellast möödunud minutid istus õpetaja Jõeots klassis uhkes üksinduses, saabusid mingil hetkel tundi siiski ka kolm tütarlast, kes olid kohusetundest kooli tulnud. Ükski kolmest ei näinud võimalust, et jätaks tulemata, kui tunnid siiski toimuvad. Õnneks ei ole neidude koolitee pikk, sest elavad Rakveres.
Need õpilased, kes õpetaja Jõeotsa eesti keele tundidesse ei jõudnud, saavad oma tööga tutvuda e-kooli vahendusel. Õpetaja laual olev parandamata tööde hulk ei lasknud aga arvata, nagu saaks õpetaja õpilaste puudumisel lihtsalt aega surnuks lüüa ning palgal tiksuda lasta.

Jätnud lapsed emakeele huvitavaid keerdkäike avastama, võis kuulda jutuvada teisteski klassiruumides. Kolmandal korrusel oli end sisse seadnud seltskond noormehi, kes streigist hoolimata usinalt järelvastamisega tegelesid. Õpetaja Silva Taremaa sõnul pole ta küll streigimurdja, kuid võimaldas lastele lihtsalt hommikusel ajal värske peaga järelvastamist. “On küll piinlik, et praegu järelvastamist teen, aga eks lastel on ikka parem hommikul puhanuna hindelist tööd vastata, kui teha seda päeva lõpus kell neli,” põhjendas õpetaja, miks ta ikkagi streigi ajal tööga tegeles.
Kõik vastamisega hoos olnud poisid olid õpetaja vastutulelikkusega ülimalt rahul ning nõus õpetaja eest vajadusel ka välja astuma. Üldiselt nad aga niinimetatud streigimurdmist ei poolda. “Õpetajad räägivad alati, et tuleb enda õiguste eest seista, aga siis, kui on selleks aeg, seda ei tee,” selgitas üks poistest, miks ta mittestreikivatest pedagoogidest aru ei saa.
Lisaks leidsid kõik poisid, et võrreldes teiste Euroopa riikide õpetajatega teevad Eesti õpetajad sisuliselt tasuta tööd. Õpetajaameti seadsid noormehed ühele pulgale politseinike, kiirabitöötajate ja päästjatega, kes kõik on meie riigis alatasustatud.

Hoolimata tööseisakust ei puhka streigi ajal ka näitering, mille algust ootasid kooli koridoris neli usinat teatrihimulist õpilast. Seda, et õpetajad peaksid streikima, pooldasid nemadki, kuigi ei mõistnud hukka ka mittestreikivaid õpetajaid, öeldes, et lõpuks peab kõigile jääma õigus oma arvamusele.
Streigi tõttu tekkinud vaba aega kasutas ära 10. klassile riigikaitset andev õpetaja Rajaste, kes samuti rõhus sellele, et hommikused ajad on inimeste vaimset suutlikkust arvestades palju magusamad kui need, millal riigikaitse tunnid tavaliselt toimuvad.
Mida aeg edasi, seda enam õpetajaid kogunes õpetajate tuppa, et valmistuda kell 11 algavaks streigikoosolekuks. Selgus, et rahulolematutega polnud ühinenud ka kooli füüsikaõpetaja Riina Loorand, kelle võis leida tema klassist koos 12. klassi õpilastega, kes jäid streigi ja oma arvamuse kohapealt napisõnaliseks. Küll aga ei saa seda öelda õpetaja Looranna kohta, kes oli lahkesti nõus jagama oma seisukohta haridustöötajate streigist. “Olen oma elus pidevalt tööl käinud ega näe põhjust streikimiseks. Kui arvestada seda, kellega ma koos kunagi õpetajaks õppima asusin, siis on meid järel väga vähe. Ma olen oma tööd kogu aeg korralikult teinud, ent kui ma mõtlen sellele, mis juhtub aasta pärast, siis oleks mul häbi streikida. Ühe aasta pärast olen pensioniealine ega kujuta ette, kuidas ma siis suudan pensioniga ära elada, võimalik, et koguni 40 aastat,” selgitas Riina Loorand seda, miks ei ole tema üleriigilise streigiga ühinenud.
“Õpetajate palk ei ole kunagi olnud kõrge, ei Nõukogude ajal ega praegu. Ma ei saa väita, et mul poleks olnud võimalik rohkem teenida, õpetajatel on võimalik oma kategooriat tõsta ja seeläbi rohkem palka saada,” lisas füüsikaõpetaja lõpetuseks.

Streigiteema ei jätnud esimesel streigipäeval külmaks ühtegi Rakvere gümnaasiumis ringi liikunud inimest. Oma arvamus selle kohta oli kõigil. Et neid arvamusi ühiselt kuulda ja sõnastada, kogunesid streikijad kella üheteistkümneks muusikaklassi, et streigikoosolekul lõplikud ühised otsused vastu võtta.
Oli näha, et elevust jagus nii noorematele kui vanematele pedagoogidele. Mõni oli ka oma väikese lapse koosolekule kaasa võtnud, sest lasteaedadeski ju neil päevil tööd ei tehta.
Streigikoosoleku olulisimad päevakorrapunktid hõlmasid streigi põhiküsimusi ning seda, kellele oma nõudmised esitada. Põhinõudmisena toodi koosolekul välja, et riik tõstaks õpetajate palga alammäärasid 2012. aastal vähemalt 20%, samuti peaksid palgad jätkuvalt tõusma, et 2014. aastaks saaksid õpetajad riigi keskmisega võrdset palka. Toodi välja ka konkreetsed numbrid, mida nõuab Eesti Haridustöötajate Liit: noorempedagoogi töötasu alamääraks nõutakse 729 eurot, pedagoogil 772 eurot, vanempedagoogil 883 eurot ning pedagoogil-metoodikul 1066 eurot.
Nende numbrite saavutamise suhtes ollakse siiski pessimistlikud, olenemata sellest, kas streikida kolm, viis või kümme päeva. “Arvan isiklikult, et õpetajad on tsiviliseeritud ja tublid inimesed ning streigiga anname märku, et meiega tuleb arvestada,” kõneles koosolekut juhtinud inimeseõpetuse õpetaja ja ametiühingu usaldusisik Eve Raja. “Ma ühtin ka Eesti vabariigi presidendi avaldusega, kus ta ütles, et streik näitab, et inimesed on viidud viimase piirini ja edasi nad nii enam toimetada ei jaksa.”

Algul vaikselt alanud koosolek võttis emotsionaalsemaid noote, kui hakati ühiselt sõnastama palganõudmise põhjendusi, kus sõna võtsid ligi pooled koosolekul viibinuist.
Selgus, et õpetajate kui tippspetsialistide madal palk tingib ka palju muud, mis praeguses haridussüsteemis kõige paremini pole. Näiteks noorte õpetajate lahkumise koolist.
Ühe pedagoogi väitel on kahetsusväärne, et õpetajaharidusega noored lähevad pigem välismaale lihttöid tegema, kui tulevad kodumaale kooli tööle, sest siinne madal töötasu ei võimalda osta endale elamispinda ega luua peret.
Lisaks näitab palk pedagoogide arvates seda, kuidas hindab ühiskond õpetajat ja tema tehtavat tööd.

Kauaaegne pedagoog Sirje Trahv tõi huvitava võrdluse teatri ja kooli vahele, kus õpetaja peab korraga olema nii stsenarist, butafoor, rekvisiitor, näitleja, lavastaja kui sisuliselt kõik teised ametid ühes isikus, sest need on ootused, mis ühiskond ja riik on õpetajale seadnud.
“Kui mujal maailmas ilmub õpik, siis sellele tuleb kaasa õpetaja töökava, tulevad kaasa metoodilised materjalid ehk õpetaja tööraamat, tuleb kaasa interaktiivse tahvli tarkvara, esitlused. Aga Eesti riik ootab, et õpetaja teeks selle kõik ise,” rääkis Trahv.
Teema jätkuks leidsid kolleegid, et lisaks “teatripersonali” kehastamisele peab õpetaja suutma jääda ka õpetajaks, see tähendab olema haritud, kultuurselt ajakohane, käima moekalt riides, lugema uuemat kirjandust ja käima teatris. Missioonitunde eest aga teatri piletikontrolör saali ei luba.

Mässumeelse sõnavõtuga esines ka muusikaõpetaja Linda Gordejeva, kes lausus, et meedias on pidevalt kõlanud mõte, et õpetaja peab tagama õpilase turvalisuse. “Jah, olen sellega nõus,” kõneles Gordejeva.
“Laps tuleb tundi, ma võin vaadata, et tal oleks siin 45 minutit hea ja turvaline olla, et nad ei läheks omavahel kaklema ja midagi ei juhtuks. Kuid see on kõik – igasugune klassiväline, tundideväline töö unustage selle raha eest ära,” ei hoidnud muusikaõpetaja end tagasi.
Koosolekul tõstatatud küsimusele, kas mõni õpetajatest ka reaalselt töötab kõigest 35 tundi nädalas, nagu ette nähtud, ei kerkinud ühtegi kätt. Üksmeelselt oldi nõus, et pigem kipub see tundide arv sinna poolesaja lähedusse nihkuma.
Koosoleku lõppedes võis õpetajate silmis näha üksmeelsuse sära ja kuigi streik tähendab osa loovutamist sellestki vähesest palgast, ei tekkinud hetkekski kahtlust, et praegusest olukorrast on pedagoogidel rohkem kui küll.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles