Eva Samolberg: miks ma ei ole enam õpetaja?

, endine õpetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eva Samolberg.
Eva Samolberg. Foto: Meelis Meilbaum

Neli aastat oma 27 aastat elatud elust olen olnud pedagoog, sealhulgas ka klassijuhataja. Mulle meeldis õpetaja olla, meeldis see inspireeriv ja põnev noor seltskond, kellega iga päev kokku puutusin. Noored, tihti alahinnatud ja täiskasvanute ideaalmaailma mõttetustega üle koormatud, kuid siiski huvitavad ja eranditult andekad, kui lihtsalt natukene vaevuda süvitsi vaatama, on parim kollektiiv, keda endale tahta.



Õpetajana tööle minnes sain koormuseks 25 ainetundi nädalas, riiklik norm oli tol ajal 22. Iga kuu laekus minu pangaarvele pisut üle 8000 krooni. Et olin ka klassijuhataja, mille tasu oli 1500 krooni, sain paremat palka kui need noored õpetajad, kes klassijuhatajad ei olnud.

See veidi üle 8000 krooni eeldas reaalsete tundide läbiviimist kella 3-4 päeval, tundide ettevalmistamist ja õppematerjalide koostamist, tööde parandamist, järelvastamisi ja konsultatsioone, arenguvestlusi, lastevanemate koosolekute korraldamist, klassivälise töö organiseerimist, teatrikülastusi, ekskursioone, proovieksamite ja koolisiseste tasemetööde koostamist, läbiviimist ja parandamist, põhikooli lõpueksamitööde parandamist, töökavade koostamist, õpilaste ettevalmistamist olümpiaadiks, e-kooli täitmist jms.

Mul oli 120 õpilast, see tähendas tihti 120 x 2 A4-l kirjandi või kontrolltöö parandamist, hindamist, analüüsi selle asemel, et õhtul oma vabal ajal teatrisse minna.

Kolm aastat tegin seda kõike ega nurisenudki väga, kuna üliõpilase põlisest vaesusest tulnule tundus ka 8000 krooni suure rahana.

Neljandal aastal otsustasin aga ise õpinguid jätkata. Selleks vähendasin oma koormust 18 ainetunnile nädalas, mille tagajärjel hakkas minu pangakontole laekuma iga kuu pisut üle 350 euro.

Mis aga ei muutunud selle juures oluliselt, oli töö maht. 120 õpilase asemel oli mul neid nüüd umbes 90. Tunnid lõppesid küll varem, kuid lastevanemad said arenguvestluseks või koosolekuks kooli tulla ikka alles kell 5-6 õhtul. Ka 90 kirjandi parandamine ei võta oluliselt vähem aega kui 120 parandamine – proovige järele.

Minu õpetajaks olemise ajal saavutas üks headest kolleegidest ka pedagoogiameti “tipu” ehk pedagoogi-metoodiku kvalifikatsiooni. Sellega oli tema meie kooli riiklikult kõrgeimat palka ehk pisut üle 888 euro (miinus maksud) saav tubli õpetaja. Ta oli tööl olnud üle 40 aasta, jäi peagi pensionile ega saanud oma “kõrget” palka kaua nautida.

Kõige selle juures oli aga häirivaim see, et õpetajana olin ma siiski eikeegi. Mul puudusid igasugused õigused oma töö paremaks tegemiseks ning enda loova lähenemise kasutamiseks. Tuli täita programmi ja püsida pingereas. Tuli toota keskmist massi, ilma et oleks saanud keskenduda olulisele. Tuli tappa loovust ja tegeleda riikliku normatiivi püüdmisega. Tuli teha asju tegemise pärast.

Sel hetkel aga, kui õpilased minult küsisid, et õpetaja, miks nad kõike seda tegema peavad, kuid ma ei osanud neile vastata muud, kui et õppekava täitmiseks, mõistsin, et see ju ongi vale.

Igaühe valikud on tema enda omad ja nendega tuleb elada. Kahtlemata on koole, kus õpetajad teenivad rohkem, sest omavalitsus maksab nende palgale lisa. Kõrgem palk motiveerib ja võimaldab pigistada silma kinni nii mõneski kohas.

Kuid kurb on tagantjärele mõelda, et minu õpetajatöö 120 õpilasega oli vähem väärtuslik kui riigikoguliikme oma. Et 120 noore inimese, arenemisjärgus kodaniku suhtumine ellu, väärtushinnangud ja maailmavaade sõltusid minust, kuid see ei olnud oluline. Noore inimese areng ei ole meie riigile oluline. Seda tõestavad nii õpetajate töötasu kui ka kogu ajuvabadustest koosnev bürokraatlik, kontorilaua taga koostatud eluvõõras õppekavade süsteem.

Kurb on, et riigikoguliikme igakuine kuluhüvitis ületab pedagoogi, kõrgeima kvalifikatsiooni saanud spetsialisti kuupalga. Rõhutaksin, et siin ei räägi ma inimesest, kes pärast keskkooli pole viitsinud edasi õppida ja nüüd viriseb, vaid teaduskraadiga tippspetsialistist, haritlasest.

Head noored – ärge õppige õpetajaks, sest see on raisatud aeg. Millised on teie tulevikuväljavaated? Null. Karjäärivõimalused? Piiratud. Positsioon ühiskonnas? Olematu. Õhtusöögiks? Missioonitunne.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles