Nädala kaja: Võsul näeme

Merly Raudla. Foto: Ain Liiva

Meenub mälupilt lapsepõlvest. Istusin Võsul kollase puidust maja koridoris koos ema ja vanaemaga. Uksest paistis meditsiinitöötaja, kes võttis ühel lapsel näpust vereproovi. Teadsin, et mina olen järgmine.

Tuligi minu kord. Sammusime rahulikult kabineti ukseni. Sel hetkel varises nõusolek põrmu ning ma ei tahtnud sellest midagi kuulda, et keegi võõras tädi peaks mu pisikese näpu otsa katki torkama. Ajasin käed ja jalad laiali nagu ämblik ning pistsin röökima. Üks tiris ühelt ja teine teiselt poolt, plika karjus nagu ratta peal, aga kabinetti ei soostunud minema.

Järgmisel hetkel oli vastupanu haihtunud kui suvine äikesevihm ning astusimegi vapralt sisse. Vanaema võttis mu igaks juhuks sülle ja hoidis veel käestki kinni. Mõtlesin küll, et väga imelik, mida ta mind hoiab, saaksin ju ise ka istutud.