Emakeelepäeva tähistamise mõtte algataja ning 14. märtsi riiklikuks tähtpäevaks kuulutamise eest võitleja Meinhard Laks oli Rakvere gümnaasiumi poiss. Ta lõpetas tolleaegse Rakvere II gümnaasiumi eriti keerulisel ajal 1942. aastal.
Essee: Meinhard Laks - Emakeelepäeva tähistamise mõtte algataja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle lennu kohta on säilinud käsikirjaline kaustik pealkirjaga “Memuaare Rakvere II Gümnaasiumi esimese lennu elukäigust 1942”. Kaustikus on lühidalt kirjas lõpetajate eluloolised andmed.
Meinhard Laks on enda kohta kirjutanud:
“Sündinud 14. juulil 1922. a. Pada vallas, Voorse külas, kus vanemad põlluharijaina elanud tänini. Talu on kehv, viletsus on alati olnud kaasüüriliseks majas.
Ka äärmine üksildus jättis nooresse hinge oma jälje. Pikkade haiguste järel surid isa ja vend. Käinud Sonda algkoolis, mille lõpetanud a. 1937 (viitega).
Igasuguste toetuste kaasabil edasi õppinud Rakvere Reaalkoolis ja Rakvere II Gümnaasiumis, mille lõpetanud a. 1942 (cum l.).
Huvitatud kirjandusest ja kunstidest, (ka filosoofiast).”
Huvi eesti keele, kirjanduse ja kultuuri vastu avaldus Laksil juba õpilasena. Ta kirjutas luuletusi ja tegi muudki kaastööd õpilaskonna ajakirjale “Tunglakandjad”.
“Tunglakandjate” 1940. aasta märtsi numbris avaldas Meinhard Laks artikli “Keele arenemisest ja arendamisest”, milles käsitles keeleuuendusküsimusi ja eesti keele arengut.
Kui Kristjan Jaak Peterson 17aastase noormehena 1818. aastal julges alles igatseda ja õhata eesti keele tõusust ja arengust oma tuntud luuleridades - “Kas siis selle maa keel laulutuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?”, siis 17aastase gümnasisti Meinhard Laksi arusaamad eesti keele arengust ja seotusest oma rahva saatusega on juba hoopis kindlameelsemad ja selgemad.
“... Ka eesti rahval on oma keel ja selle keele kohta on öeldud, et see on kaunikõlaline, see on ilusamaid keeli. See on keel, mis areneb sõna täpsuse ja kõlavuse suunas, evides viimastel aastakümnetel isegi väga kõrget arenemistempot. Üldse võiksime keeleuuendust vägagi pooldada ja peaksime oma emakeele veelgi intensiivsemale arengule igaüks oma jõukohaselt kaasa aitama.
Ja lõpuks, kui tõuseb küsimus, et kas ongi keeleuuendamisel mõtet, siis läheme ajalukku ja peatume kas või meie hõimrahva liivlaste juures, kelle minevik on küll täis sangarlikkust (nagu näha XII sajandil), kuid kes oma emakeele kadumisega kaotas ka oma rahvustunde, kaotas usu enda sangarlikkusesse, kaotas oma rahva olemasolu ja sulas teiste rahvaste hulka.
Seega on keelel rahva saatuses ütelda suur sõna ja nii on enda keele arendamisel suur tähtsus, sest meie emakeele arenemisega kaunimaks ja kõlavamaks tõuseb selle keele kõnelejate rinnus rahvuslik iseteadvus ja uhkus, tõuseb eesti rahva usk enda tulevikku ja olemasolusse, kasvab ja saab selgeks teadmine, et ei kaota meie oma vaimset iseseisvust, kui karistel põhja risttuulte rannul jääb eestlane tõsiseks eestlaseks, rinnus püha rahvustunne, eesti meel ja suus kaunis, helisev eesti keel.”
Sisuliselt mõtestavad need noorpõlves kirja pandud read ka kogu Meinhard Laksi hilisemat tegevust oma kodumaa, eesti keele ja kultuuri heaks nii koolmeistrina kui kodu-uurijana. Ta jäi nendele väärtustele kindlaks elu lõpuni.
Ta nägi ja mõistis, et suurte rahvaste keelte ja kultuuride vahel olek on väikesele eesti rahvale nii füüsiliselt kui vaimselt väga raske.
Kasvanud ja õppinud küll kitsastes oludes, sai Meinhard Laksist siiski juba varases nooruses veendunud patrioot.
Teda oli kodumaa-armastuse vaimus kasvatatud kodus ja koolis ning talle oli loomulik, et inimene töötab oma kodumaa heaks, väärtustab oma keelt ja kultuuri.
Tema klassiõde Salme Tobias (Karu) iseloomustas paar aastat tagasi kooli saadetud kirjas seda õhustikku ja meelsust, mis valitses tolleaegses Rakvere gümnaasiumis.
“Kirjutan Teile Rakvere Gümnaasiumi 1942. a. ja 1943. a. allesjäänud lõpetajate nimel. Oma tänu võlgneme Rakvere Gümnaasiumile, kus kasvatati meisse õiglus, ausus, armastus, sõprus, üksteise mõistmine, abivalmidus ja ka suur isamaa armastus, vabaduse hoidmine.
Koolist saadud juhised on saatnud meid kogu elu. Keerulistel aegadel paisati meie põlvkond maailma laiali, kuid kokku saades tunnetame oma suurt kokkukuuluvuse tunnet. Meie väärtushinnangud ja mõttelaad on samad. Astume nagu ühte jalga, tunnetame teiste toetavat kätt ...
Isamaaline mõtteviis on omane kõikidele meie klassikaaslastele, selle seeme pandi “mulda” Rakvere Gümnaasiumis ...”
See mõtteviis oli omane ka Meinhard Laksile, tema jaoks oli tähtis teha mis tahes jõupingutusi, et hoida eesti keelt ja kultuuri.
Veel vanas eas ette võetud ja viis aastat kestnud visa võitlus eesti keele väärtustamise eest päädis lõpuks 1999. aastal 14. märtsi, emakeelepäeva, riiklikuks tähtpäevaks kuulutamisega ning 2007. aastal ka Eesti vabariigi põhiseaduse täiendamisega ühe sõnaga.
Põhiseaduse preambulisse lisati, et Eesti vabariik peab lisaks eesti rahvuse ja kultuuri säilimisele tagama ka eesti keele säilimise läbi aegade.
Meinhard Laks jõudis selle ära oodata.
Nüüd oli tema missioon täidetud ja 4. märtsil 2008 läks ta igavikuteele.
Mis sundis üle 70aastast meest võtma ette aastaid kestvat ja närvesöövat asjaajamist eesti keele väärtustamiseks?
Sõitma mööda maad ringi, kohtuma inimestega, esinema koosolekutel, kirjutama artikleid, koguma toetuskirju, üle elama tagasilööke, aga ikka uuesti alustama.
Oleks võinud ju rahulikult vanaduspõlve pidada.
Ükskord küsis ajakirjanik siis juba eakalt mehelt, kes oli oma eesmärgi lõpuks saavutanud, kust tuli kooliõpetajal mõte väärtustada eesti keelt riikliku tähtpäevaga.
Meinhard Laks vaatas küsijat veidi imestunult.
“No sellele on sama raske vastust anda kui omal ajal parteikomitee küsimustele, miks ma pole parteisse astunud. Ma lihtsalt ei saanud teistmoodi toimida,” kõlas tema vastus.
Meinhard Laksi klassiõde lõpetas oma kirja sõnadega: “... Usume ja tahame loota, et ka tänased noored, kelle päralt on tulevik, armastavad oma kodumaad, oma rahvast ning hoiavad meie esivanemate maad.”