Erik Tohvri: Nostalgiahõnguline järelehüüe

Erik Tohvri Foto: Mihkel Maripuu

Meenub igivana anekdoot. Põlvpükstes klas­sikaaslane küsib hingevärinal: "Juku, kas sa tead, kuidas lapsi saadakse?" - "Haa! Ma tean juba sedagi, kuidas neid ei saada!" Naerukoht? Kunagi oli ...

Tabud on üksteise järel langenud. Kui praegu mõnelt teismeliselt küsida, mis on süütus, võib ta vaid arusaamatuses pead raputada, sest internetis niisugust mõistet ei leidu.

Või kui leidubki, siis üksnes juriidilises mõttes. Aga selle asemel võib sealt leida palju muud, mis on kõigile kättesaadav, ka lasteaiaealistele.

Pea kõikide pornosaitide avamiseks piisab vaid hiireklikist tõestamaks, et oled kaheksateistkümneaastane, ja sedamaid avaneb kogu seksuaalelu pahupool.

Porno on ettevõtlikele ärihaidele ammendamatu rahamasin, mille tööshoidmiseks ei kohkuta millegi eest tagasi.

Valed väärtused

Ei, ma ei ole puritaan ega vagatseja, aga mul on kahju, et nii mõnigi väärtus on meie laste jaoks pahupidi pööratud ja nende elu sellega mõõtmatult vaesemaks tehtud.

Armastuse ülim faas on lihtlabaseks seksiks nimetatud ja hingelisest tundest eraldatud, just nagu oleks tegemist tehnikaajastu mugavusega: miks ronida mööda treppi, kui kõige kõrgemale korrusele saab sõita kiirliftiga?

Ja üpris raske on tänapäeval tõestada, et treppi mööda ronimine saab olla mitu korda elamuslikum ja inimest rikastavam kui lifti kasutamine.

Aeg ja progress on meie ja meie laste kallal pöördumatut tööd teinud, sest ajas läbielatut ei saa tagasi keerata.

Kõikvõimas vaim - džinn - on pudelist välja päästetud ja seda sinna tagasi ajada enam ei õnnestu.

Jääb üle õppida elama koos temaga ja tema kehtestatud reeglite järgi, kuigi on raske tunnistada, et näiteks kahepalgelise interneti ees oleme võimetud.

Ilma selleta me hakkama ei saa, ka mina olen ammu loobunud teatmeraamatute ja telefonikataloogi lappamisest, sest internetilehitseja leiab otsitu kiiremini.

Aga internet pakub ka palju sellist, ilma milleta võiksime meie ja meie lapsed õnnelikumad olla.

Tahaks loota, et vähemalt mõnigi lapsevanem on oma koduse teabemasina ohtlikud leheküljed lukku pannud ja sellega lapse hinge lõhestumist küpsemale ajale edasi lükanud, kuigi on karta, et nad oma uudishimu rahuldamiseks teisi teid leiavad.

Jääb üle ainult vaevarikas ja tänamatu selgitustöö.

Tolerantsed, kuid valvsad

Loodus on inimestele juba sünniga külge pookinud eriomadusi, mis kõik ei tarvitse üldiselt mõistetavad olla.

Homoseksualism, millest aina avalikumalt räägitakse ning mille üle palju piike murtakse, on üks nendest.

Paratamatult tuleb see nähtus looduse seisukohast väärarenguks, kui mitte otseseks puudeks tunnistada.

Nagu ka mis tahes usutunnistus, on seegi ilming sügavalt isiklik asi, millesse sekkuda tohib alles siis, kui see ühiskonnale ohtlikuks muutub ja end pealetükkivalt propageerima hakkab.

Mis sünnib kinniste uste taga, ühiskonda ei häiri, aga niinimetatud homoparaadid tuleks kindlasti keelatud propagandavahendite hulka liigitada, sest nendel võib noortele laostav mõju olla.

Olgem tolerantsed, kuid ärgem minetagem valvsust, et igiomaseid väärtusi mitte lõplikult rikkuda.

Tuleb tunnistada, et niigi on paljud väärtused meie elust igaveseks kadunud.

Ometi käiakse vahel ka surnuaial - selleks, et lahkunuid leinates hauale küünlake põlema panna ...