Enn Soosaar “Esseed ja artiklid. Nuripidine aastasada”. Enn Soosaare Sihtasutus ja SE&JS, 2012. 503 lk.
Kaemus: Nuripidise aastasaja südametunnistus
2. aprill 2012, 18:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enn Soosaar oli vaba inimene, ütleb kirjanik Ülo Tuulik. Täpsemalt ei saakski lausuda tõlkija ja esseisti kohta, kellest kujunes aastakümneteks Eesti eetiline ja moraalne autoriteet.
Enn Soosaare kirjutiste võlu peitub targa lihtsusega ning elegantse lühidusega sõnastatud otsekoheses ja avaralt kujundlikus sõnumis. Sellises, mida igaüks saab huviga lugeda ega pea appi võtma võõrsõnade leksikoni. Niisugust lihtsust suudavad saavutada ja julgevad kasutada üksnes väga targad inimesed. Mäletan aastate tagant Juri Lotmani venekeelset semiootikaloengut ja enda vaimustust, kui hästi sain sellest aru. Suur lihtsus on suurte inimeste pärusmaa.
Just targa lihtsuse naudingut pakub Enn Soosaare “Esseed ja artiklid. Nuripidine aastasada”. Loed ja imestad, kui selge pilguga nägi ta läbi aega, inimesi, sündmusi. Aastal 2000 kirja pandud mõtted on praegugi hämmastavalt värsked, veel enam, need ergutavad praegust lugejat oma peaga mõtlema, annavad suuna kätte, et homo sapiens võiks vähemalt proovida vähendada ühiskonnas rumalust, alpust, isekust, meeletust – pahesid, mille kadumise lootus Enn Soosaarel kustus. Jääb loota, et vaimne vabamees ei tundnud end Eesti riigi parteisekelduste ämblikuvõrku takerdumist jälgides don Quijotena. Aga kes teab.
Aastal 2001 kirjutas Enn Soosaar: “Iga privileegiga käivad kaasas kohustused ja vastutus, ja kui too eesõigus on näiteks valimistulemusena saadud, siis on eriti oluline ka usaldatus. Paraku näikse meie valitsejatel olevat raskusi lahti mõtestada sääraseid abstraktseid mõisteid nagu vastutus või usaldus.” Aga kui palju on sellest aastaks 2012 õpitud?
“Siiski tahan rõhutada, et roosade prillide asendamine mustadega ei aita meid oma vastuolulise ajaloo mõistmisel sammugi edasi ega leevenda rahvasse ladestunud valu,” kirjutas Soosaar aastal 2004 essees “Aeg rahu sõlmida”, arutledes ühiskonda haaranud süüdlaste otsimise maania üle, kus kolmekümnendate aastate Eestis tehtut peetakse klikisisesteks väärarvestusteks. Kas oleme praeguseks suutnud pilku ajaloole avaramaks ja adekvaatsemaks muuta?
Teose “Esseed ja artiklid. Nuripidine aastasada” 95 esseed ja artiklit uurivad, analüüsivad, selgitavad ühiskonda meie ümber kitsamatest päevakajaliselt teravatest teemadest lähtudes, jõudes alati laiema üldpildini. Nuripidise aastasaja 20 isiklikumat lugu annavad perest ja esivanemaist kõneldes avaramõttelise üldistuse eestlusest keerulisel 20. sajandil.
Seda raamatut ei saa lugeda ühe hingetõmbega, vaja on järelemõtlemispause, samuti enesekontrolli, et mitte pista järjehoidjat iga võrratult sõnastatud huvitava mõttekäigu juurde.
Enn Soosaar ja tema vaimusfäär on veetilk, milles peegeldub maailm. Tilk tilga järel, artikkel artikli ja essee essee järel kutsub analüüsiva peegelduse kaudu muutma Eestit ja maailma selgemaks, valgemaks, mõistlikumaks, inimlikumaks.
Sellised inimesed on kui aednikud, kes külvavad seemneid ja istutavad puid ka siis, kui teavad, et nende vilju ei näe või külm võib võtta võrsed. Neid kannustab missiooniinimese vääramatu tung veenda mõtte ja sõna jõuga, ka oma elu ja tööga kaasinimesi ja kaasaega väärikusele. “Lootus, et inimesed muutuvad in corpore heaks, pole täitunud. Ja tänu taevale, sest inglite ühiskond hääbuks siin maises ilmas peagi totaalsesse stagnatsiooni.” Nõnda mõtles vaba inimene, kelle kirjutiste kaudu kõneleb Eesti südametunnistus.