Võim maakondades tuleb anda omavalitsuste kätte

Edgar Savisaar Foto: Erakogu

Tallinnas kogunes 31. märtsil Eestimaa Linnade ja Valdade Üldkogu, seal osalesid pea kõigi Eesti kohalike omavalitsuste esindajad.

Üldkogul võeti vastu üksmeelselt deklaratsioon, mis esitab linnade ja valdade esindajate seisukohad mitmes Eesti elu sõlmküsimuses, sealhulgas regionaalhalduse ja kohaliku omavalitsuse reformi ja kohalike omavalitsuste ning maakondlike omavalitsusliitude rahastamiskorralduse osas.
2012. aasta algus on olnud paljulubav – streike ja miitinguid pidasid õpetajad, raudteelased, bussijuhid, energeetikud. Valitsus üritas püüdlikult seletada, et ühed streikijad olid enam-vähem õiged ja teised täiesti valed, sealjuures pandi eriti omavalitsustele pahaks streikijate toetamist. Samuti kuulsime meie ministrite suust, kuidas streikijad ja meeleavaldajad olevat peaaegu et Eesti riigi vastased.
Kuid just streikijate ühisrinne oli see, mille tulemusena hakkas haridusminister üldse rääkima õpetajate palgatõusust, tehes näo, nagu oleks ta alati nii mõelnud. Just streikijate ühisrinde tõttu lubas peaminister alandada töötuskindlustusmaksu. Seda pole palju, kuid märk sai maha pandud.
Protestijad näitasid, et nende ühtsuses on jõud, mida ei saa enam ignoreerida. Meie inimestes tekkis usk, et lõpuks ometi suudetakse end kokku võtta ja kokku tulla. Tekkis usk solidaarsuse jõusse. Linnade ja valdade üldkogul osalejad polnud siiski protestimiitingul, vaid kongressil, kus anti valitsusele selge signaal: meie juhime Eesti elu kohtadel, kohalik võim on meie kätes.
Omavalitsuste käes peab lisaks kohalikule võimule olema ka võim maakondades, just seepärast tehti ettepanek anda võim maakondades üle maakondade omavalitsusliitudele. Maavalitsused on muudetud pealinnast mehitatud regionaalseteks valitsusparteide kontoriteks ning praegusel kujul kaotanud oma olemasolu mõtte. Me tahame maakonna võimu demokratiseerida. Kõige tähtsam on see, et tahame maakonna saatuse kujundamise reaalsed hoovad anda maakonna inimesi esindavate omavalitsuste esinduskogude kätte. Siis on lootust igal maakonnal ja siis saab tärgata lootus ka tervel Eestil.
Terve Eesti arengu üks kriitilise tähtsusega küsimus on omavalitsuste tulubaasi taastamine – asi pole ju omavalitsuste ühendamistes ega piirides, vaid selles, et neil pole raha. Nii näiteks on väga paljud omavalitsused suures hädas veevärgiprojektide omaosaluse maksmisega.
Mis kasu on Euroopa abist, kui selle abi vastuvõtmine on seda kõige rohkem vajavatele omavalitsustele tegelikult üle jõu käiv koorem? Riik peaks sellised kulud võtma enda kanda.
Meil on olemas erineva suurusega ettevõtted, kes saavad hakkama, kui neil on raha, sest ettevõtte suurusest olulisem on nende oskus majandada. Omavalitsuste eelarveid on aga valitsuse poolt kärbitud määrani, kus suur osa neist tõepoolest on toimetulekuga raskustes. Mida nad peavad tegema? Kas soovitama kõigil oma inimestel kolida ümber Helsingisse, Stockholmi või Tallinnasse?
Kindlasti tuleb läbi vaadata omavalitsuste maksubaas – praegu ei saa omavalitsused midagi ettevõtluse arendamisest. Kuni aga omavalitsusel puudub rahaline side tema territooriumil tegutseva ettevõtlusega, seni on nad mõlemad hädas. Ühelt poolt on iseseisva maksubaasi loomine tee omavalitsuste tegeliku sõltumatuse suunas, teisalt oluliseks hoovaks terve majanduse käivitamisele. Kohaliku ettevõtluse jõud on seni soikus, sest omavalitsusel pole motiivi seda toetada.
Omavalitsuste toetus streikijatele oli määrava tähtsusega. Kuid vallad ja linnad peavad nüüd ise oma nõudmised kuuldavaks tegema. Toompea loodud kuvandi järgi istuvad omavalitsustes aga väetid ja mõttetud vennikesed, kellest pole kellelgi sooja ega külma – peame selle müüdi purustama! Kujutagem ette mõnda päeva ilma omavalitsusteta: toimimast lakkaks ühistransport, lasteaiad, koolid oleks kinni, prügi ei veetaks jne.
Euroopal on kogemus, kuidas hakkama saada ilma valitsuseta. Belgias polnud keskvalitsust poolteist aastat, aga kõik olid rahul, sest omavalitsused tegid oma tööd ja inimesed said vajalikke teenused.
Kui Stenbocki maja oma uksed sulgeks, võiksime üsna hästi hakkama saada, kui aga sulgeda linnavalitsused ja vallamajade kontorid, siis tajuksid erinevust ja omavalitsuse tegelikku rolli kõik üsna kiirelt.
Tallinnal oli au võõrustada väga paljude Eesti linnade ja valdade omavalitsustegelasi, kes üldkogule kogunenesid. See polnud esimene kord, kus omavalitsused üleriigiliste probleemide arutamiseks kokku tulevad, kuid seekord tulime kõik koos.
Tulime, et küsida, millisena soovime näha selle aasta Eestimaa poliitilist kevadet, ja teha omavalitsuste hääl kuuldavaks.