Ettevõtted ootavad õppinud spetsialiste

Tööriistalukksepa töönäide. ASi Rakiste Tehase instrumentaallukksepp on oma oskuste tõttu tööturul nõutud.

FOTO: Meelis Meilbaum

Jaanuaris lõppes Rakvere ametikoolis kandideerimine tööriistalukksepa erialale. Metallierialade juhtivõpetaja Arne Ild nentis, et tähtajaks ei laekunud ühtegi sooviavaldust, kuigi ettevõtetes valitseb spetsialistide põud ning otse koolipingist tulnule lubatakse kõrget palka.

ASis Astera käib töö programmidega juhitavatel tööpinkidel, mille tootlikkus on väga suur, vaja on ainult oskuslikke inimesi.

FOTO: Meelis Meilbaum

Skeem tööriistade paiknemisest tööpingi tööriistapadrunis.

FOTO: Meelis Meilbaum

Rakvere ametikool on Eestis ainuke, kus on võimalik nimetatud eriala õppida. Ildi sõnul kinnitas haridus- ja teadusministeerium nende koostatud õppekava ning jaanuaris avatigi gümnaasiumi lõpetanud huvilistele vastse eriala omandamise võimalused. Ometigi ei laekunud ühtegi sooviavaldust, mis magistrikraadiga õppejõudu kurvastab.

Tema sõnul pole korralikku väljaõpet saanud tööriistalukkseppi Eestis koolitatud juba peaaegu 25-30 aastat, mistõttu valitseb ettevõtetes spetsialistide puudus. “Plaanis oli vastu võtta kümme õpilast, aga kaheteistkümnele oli kohe pärast lõpetamist tehastes töökoht olemas. Ettevõtete huvi väljaõppe saanud inimeste vastu on suur,” rääkis Ild.

Ühes tehases pakutud koolipingist tulnud tööriistalukksepale suisa 2000 eurot palka.

Instrumentaallukksepp ehk tööriistalukksepp valmistab stantse, viimistleb, remondib, katsetab ja komplekteerib rakiseid ehk abivahendeid. Selle tööga kaasnevad puurimine, lihvimine, materjalide termiline töötlus, freesimistööd ja treimine. ASi Astera tootmisjuhi Aare Kruusamäe jutu kohaselt on ettevõtteid, kus treitakse detailid ette ja tööriistalukksepp ainult koostab need. Väiksemates ettevõtetes tegeleb spetsialist ka treimise ja freesimisega.

Tööriistalukksepad töötavad ettevõtetes, kus valmistatakse stantse ehk seadmeid lehtmaterjali vormimiseks.

“Instrumentaallukksepaks õppima asudes võiks inimesel olla tahe sellist tööd teha, kuna tegemist on pikaaegseid vilumusi ja praktika käigus saadud kogemusi nõudva ametiga. Tööriistalukksepaks ei tasu õppida selle eesmärgiga, et viis või kuus aastat seda tööd teha ning siis suunduda hoopis teisele ametile ja teise valdkonda,” kõneles ASi Astera tootmisjuht Aare Kruusamäe.

“Lisaks on sel erialal töötava inimese puhul olulised täpsus ja kohusetundlikkus, ta peab perfektselt suutma lugeda tehnilist dokumentatsiooni ja jooniseid,” rõhutas Arne Ild.

“Kui me koostame materjali või tooteid, mille hind on eurodes ühiku kohta, siis pressvormide rakiste ja stantside juures on toote hind juba nii suur, kus tehtav praak on tihtipeale parandamatu. Seal ei saa anda võimalust, et keegi proovib midagi teha, seal tuleb teha kohe algusest lõpuni.”

Ametikoolis tööriistalukksepa erialal lõpetanu peaks olema omandanud kõik baasteadmised nii, et pärast ettevõtte kohapealset väljaõpet oleks ta lühikese ajaga valmis töötama ka CNC pinkidel. Kruusamäe sõnul ei ole tänapäeval enam käsitsi juhitavaid pinke, vaid töö käib programmide kaudu, mis läbi internetivõrgu pinkideni jõuavad.

Probleemi, miks noorte huvi eriala vastu leebelt öeldes leige on, ei oska Aare Kruusamäe selgitada. Ta oletab, et kardetakse võtta vastutust ning arvatakse, et tööriistalukksepa töö on must ja hirmus.

Arne Ildi meelest on põhjus ka selles, et Eesti haridussüsteemis ei ole konkreetse eriala kohta teavet olnud juba aastakümneid. “Keegi ei oskagi midagi sellest arvata ega tahta,” märkis Ild. Ta teab tuua näite ettevõttest, mis valmistab oma spetsialiste ette ise, see aga tingib Ildi sõnul olukorra, et on olemas need inimesed, kes ettevalmistusega tegelevad ja on selleks pädevad.

ASi Rakiste Tehas juhataja Tauno Supper on seisukohal, et ametinimetus tööriistalukksepp tekitab noortes inimestes segadust.

“Arvatakse, et tööriistalukksepp on see, kes valmistabki haamreid või puiduvaldkonnas höövleid. Ühesõnaga arvatakse, et amet seisnebki puhtalt tööriistade valmistamises, aga see ei ole nii. Tööriistalukksepp ei tegele ainult tööriistade valmistamisega, mis on küll üks valdkond selle eriala puhul. Ja ka sellisel juhul ei tee ta mitte haamrit ja höövlit, vaid ikkagi tööriista, mis paigutatakse mingi seadme alla või külge, näiteks pressi külge.”

“Tööriistalukksepp valmistab tootmise efektiivsemaks muutmise abivahendeid,” selgitas Supper selle eriala omandanu ülesandeid ning arutles teemal, miks noored inimesed tööriistalukksepa erialanimetust kuuldes segadusse võivad sattuda.



Supperi meelest võiks tööriistalukkseppa nimetada veel ka täppislukksepaks või täppistöödelukksepaks, sest suurema osa tema tööst moodustuvad täppistööd, mida tavalise koostelukksepa eriala ei hõlma. “Sinna alla kuuluvad näiteks paljud tööpingid, mida tööriistalukksepp peaks valdama, näiteks koordinaat-sisetreipink, mis ei ole lihtsalt puurimiseks, vaid sisetreimiseks, siis höövelpink, millega on võimalik sisemisi liistusooni hööveldada ja nii edasi.”

Tööriistalukksepa tööd käivad tavalisele koostelukksepale Supperi sõnul üle jõu ning ei ole tema pädevuses.

Riigipoolne tugi on Rakvere ametikooli metallierialade juhtivõpetaja sõnul olemas, kuna õppekava kinnitamisega tagati koolile ka pearaha, probleem seisneb üksnes õpilaste leidmises. “Sageli on suund selline, et huvi tuntakse ühe kitsa eriala vastu, mille lõpetab aastas ligi 60 inimest, kuid tööle pääseb neist kõigest kolmandik, siis ei näe ma mõtet raha raiskamisel,” rääkis Arne Ild. “Samas see grupp, kelle plaanisin vastu võtta tööriistalukksepaks, sai sisuliselt kohe ettevõtetele maha müüdud – töötuks poleks neist keegi jäänud. Nõudlus ületab kindlasti pakkumise.”

Metallierialade tööliste taastootmisega tasuks Eesti ametikoolidel Ildi meelest algust teha just nüüd, sest on veel spetsialiste ning olemasolevale baasile saaks toimiva süsteemi taasehitada.

Aare Kruusamäe jutu kohaselt on olemas ka seadmed, mis ootavad, et väljaõppe saanud inimesed tööle asuksid. “Kui on olemas kõrgtootlikud seadmed, aga need töötavad 6 tundi ööpäevas, sest inimesi ei ole, siis ei saa ka toodangust rääkida. Sellised seadmed peaksid töös olema lausa 26 tundi ööpäevas. Selles mõttes käivad tööpuudus ja tööjõupuudus käsikäes,” nentis ta.

“Eesti ühiskond on kujundanud arvamuse tootmistööst kui häbiväärsest ajaviitmisest, millega hakatakse tegelema alles siis, kui teistel aladel põrutakse,” arvas Arne Ild, miks metallierialade olukord kiita pole.

Rakvere ametikoolis on lisaks toimivale õppekavale olemas ka korralik õpetajate meeskond, neist üks suisa doktori- ja ülejäänud magistrikraadiga.



Alla selle ehk bakalaureusekraadiga ei saa uue eriala juurutaja meelest inimest veel spetsialistiks pidada.

“Kolmeaastase bakalaureuseõppega on meile küllalt toodetud n-ö insenerikesi. On kogemusi ülikooli lõpetanud noore inseneriga, kellel palusin ühe idee raames pisut tugevusarvutusi teha. Vastuseks sain, et ta pole seda õppinud – ise oli paberite järgi insener, aga tugevusõpetus oli tal fakultatiivne aine ja ta polnud seda lihtsalt õppinud. Palusin siis joonestada, aga selgus, et ka tehniline joonestamine olevat fakultatiivne olnud. Ja see ei olnud väga ammu, umbes 12-13 aastat tagasi,” meenutas Arne Ild.

Neid inimesi, kellel veel on võtta nii teadmiste, oskuste kui ka tahtmise pagas, jäävat aga pidevalt vähemaks.

Küsimusele, kas instrumentaal- ehk tööriistalukksepa elukutse võiks sobida ka naisterahvale, vastas Arne Ild, et ühtegi kandideerivat tütarlast nad ära ei aja, samas on töö oma olemuselt pigem sobilik noormeestele.

“Naised ei pruugi füüsiliselt töö eeldustele vastata, samuti võib kemikaalidega kokkupuude põhjustada õrnemale soole tervisekahjustusi.”

Tagasi üles