Galerii ⟩ Köögilaua taga küpsenud ideest sündis tipptasemel lüpsilaut

Paevälja talu kolm põlvkonda. Vasakult Teele Eskor, Priit Eskor ja Tiit Eskor. Priidu käes oleval pildil on talu sümboliks saanud Murel. Foto: Marianne Loorents

On teada fakt, et just köögilaua taga sünnivad kõige paremad ideed. Selle elavaks tõestuseks on Paevälja talus toimetav perekond Eskor, kes hoolimata raskustest peab piimakarja kasvatamist au sees. Ja seda juba kolmandat põlve. Esmaspäeval avatud tipptasemel robotlüpsilaut jõudiski köögilaua juures sündinud mõttest teostuseni.

Viru-Nigula vallas Kõrkkülas on Eskorid lüpsikarja pidanud juba 34 aastat. Talule pani aluse Tiit Eskor, seejärel vedas seda eest poeg Priit ja nüüd juba mõnda aega on teatepulk Priidu tütre, vaid 21-aastase Teele Eskori käes. "Põllumajandus on lahe," ütles vast avatud lauda ees seisnud Teele. "Iga päev on nii erinev ja huvitav. Ja ma ei saa midagi teha, mulle tohutult meeldivad mu loomad".

"Mõte kaasaegsemast ja uuemast laudast käis mitmetel pereliikmetel peast läbi varemgi, kuid selle teostamiseni jõudsime veidi teisiti," rääkis Teele Eskor kohale tulnud paarisajale külalisele. Veidi enam kui kahe aasta eest valitses perekonnas hoopis teine meeleolu. 10. mail 2022. aastal langes tuleroaks pere elutöö – laut koos 29 loomaga. Pääses vaid üks loom, põlengu päeval nädalavanuseks saanud vasikas Murel, kellest tänaseks on saanud perekonna ja talu sümbol. "See valus hoop on meid siia tänasesse päeva toonud," tõdes talu perenaine. "Ja lisaks jõudsime siis tõdemuseni, et meie peres on peast kõik talunikud ja talu pidamine Paeväljal peab jätkuma."

Nüüdseks on pere elu palju lihtsam: lüpsi eest hoolitseb robot, sõnniku koristab laudast automaatika ning inimesel jääb üle vaid loomade söögipoolise eest hoolt kanda. Juhul kui peaks vool kaduma, on talu õuel generaator valmis autonoomset elektritoidet pakkuma. Kuid kas käsitsilüps on moodsa tehnika tuules ära unustatud?

Nii isa Priit kui ka tütar Teele vastasid sellele küsimusele kindlalt ei. "Mul on väga pikk lüpsjastaaž olemas. Algul olin natuke mures, et roboti tulekuga kaotan vanad oskused ära, aga siiamaani on nad meeles, sest vahepeal peab ikka käsipidi külge minema," rääkis Teele naerdes.

"See on uskumatu, kui kiiresti loomad õpivad robotlüpsi selgeks," tõdes Priit Eskor. "Pühapäeva õhtul tõime kolm uut lehma roboti juurde ja juba teise korraga teadsid nad täpselt, mida teha," ütles loomapidaja. Selleks et loom robotlüpsiseadme juurde meelitada, kasutatakse väikest preemiat toidupoolise näol ning loomad saavad kiirelt aru, kuidas käituda.

Väikese piimakarja pidajad on kahjuks Eestis pigem hääbumas ja investeering uude tipptehnikast tulvil lauta kätkeb endas riske. "See ongi selline pikem lugu. Elavad edasi suurfarmid, aga seal omanikul ei ole sellist hinge ja tunnet. kui satutakse hätta, müüakse kõik maha. Talulaudaga on teistmoodi, see on sinu igapäevane töö ja aastateks. Üheks inimpõlveks ei ole mõtet talu ehitada," rääkis Priit Eskor.

34 aasta eest talule aluse pannud Tiit Eskor sõnas, et talupidamise juures teeb enim rõõmu iseenda peremeheks olemine. Uut laudahoonet ja toimekaid järglasi vaatas ta uhkusega. "See ongi minu elutöö, et mul sellised järglased on. Maal kasvavad inimesed vähe teistmoodi kui linnas," kõneles Tiit. Kuigi noorematele tarkuseteri jagab Tiit veel praegugi, hoiab ta uuest tehnikast kaugele. "No vot, minu abi selle puhul ei aita. Isegi traktorid on elektroonikat nii täis, aga pojapojad on minust tükk maad targemad ja saavad asjaga hästi hakkama," jagas Tiit Eskor kiidusõnu.

Talu suuremaks ajada perel plaanis ei ole. "Paevälja erisus on see, et meil on väike kari, ja see asi jääbki nii. Mulle meeldib minu väikene veisekari. Ma saan loomadega vahetult suhelda, tean neid kõiki ja meil käib jõud sellest üle. Ja ma tahan arvata, et ka loomadele meeldib selline elu," rääkis Teele Eskor. "Soovin ka, et sõnum sellise talupidamise võimalikkusest ja sellest, et loomad on lisaks tootmisvahendile sõbrad, jõuaks teisteni," lisas ta.