Läinud nädala lihavõttepühadega, kui päkapikud meile lume alla värvilisi mune peitsid, sai ühtlasi läbi ka suur paast. Rakvere Raibe teeb intervjuu inimesega, kes selle üle elas. Aga kuidas? Vastab gurmaan Moiva.
Rakvere Raibe: gurmaan meenutab: paastuaeg à la carte
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Moiva on tavaline eesti mees – töökas, natuke häbelik, kuid väikese õlle najal muutub väga seltskondlikuks ja sõbralikuks, mõnikord käib õhtuti ujumas, aga kirikusse eriti ei satu.
Ometi jäi talle kõrva, et kusagil vastlapäeva paiku tuleb kasuks, kui paastuda, ja seda kohe ülestõusmispühadeni välja.
Moivale meeldib hästi süüa, aga teinekord tuleb leida põhjus end tagasi hoida. Nüüd see põhjus leiduski. “Ei tükkigi liha!” vasardas ta peas iga päev, kui ta taas rikkalike poeriiulite ees närviliselt seisis, endal suust ila tilkumas nagu Pavlovi penil.
Moiva on lahkelt nõus kõnelema oma katsumustest nende neljakümne päeva jooksul, mis tal tuli paastudes ilma lihata läbi ajada.
Palun rääkige, kuidas te paastusite?
Punast liha ei võtnud suu sissegi, aga muu hea-parem leidis ikka tee lettidelt lauale. Algust tegin mereandidega, vahelduseks panin menüüsse linnuliharoogi. Ütlen ausalt, nälga ei pidanud kordagi tundma, küll aga tuli rohkem kombineerida.
Lõppude lõpuks ei tähenda ju paast ainult toidu piiramist, vaid ka muid tegevusi, näiteks pidasin ma paastu ajal piiri tequila’ga, selle asemel tarbisin veine, samuti ei liialdanud ma trenniga, käisin sel perioodil vaid paar korda ujumas. Tööl pidin siiski käima, ehkki järgmisel aastal kavatsen ka selles järele anda.
Üht asja rõhutan veel – sulgesin paastuajaks ka oma Facebooki konto. Siinkohal palun andestust kõigilt oma 789 sõbralt, kes pidid minu sõnumit üle kuu aja asjatult ootama.
Aga siirdume ikkagi toidu juurde tagasi. Raske on ju loobuda.
Eks see tõsi ole. Toorest hakklihamassist valmistatavast boeuf’ist tundsin kõige rohkem puudust. Nüüd, kui paast lõppes, olen seda nädal aega kolm korda päevas söönud. Ei ole veel ära tüüdanud.
Aga mis teil igapäevaselt veel menüüs oli?
Näiteks esimese paastupäeva hommikul angerja rillette, mis koosnes kuumsuitsuangerjast, pošeeritud munast ja punasest sibulast. Selle kõrvale punaveinis marineeritud suitsuseened crème bonjour’i kreemiga röstsaial. Lõunaks pannil röstitud tursafilee ahjutomatite ja béarnaise’i kastmega. Õhtusöögiks sobib aga imehästi pasta kalamarja ja krevettidega.
Järgmisel päeval tegin hommikusöögiks tomati-mozzarella salati ürdi-õlikastmega, lõunaks grillitud lõhe brokoli-lillkapsaõisikute ja spinatikastmega ning õhtuks suitsukana-puuviljasalati rõikamajoneesiga.
Kolmandal hommikul tegin röstitud kammkarpe punapeedi, põldmarjade ja sidrunivahuga, lõunaks tuvifilee ja tuvijala confit Brüsseli kapsa, seenepüree ja mürklikastmega ning õhtuks sobis hästi kapsarull mustjuure ja beurre monté’iga. Sellised lihtsad asjad.
Mõnikord sai ka suppi teha, loetlen siin vaid mõned maitsvamad: uhhaa à la Royale aioli profitroolidega, bataadipüreesupp tiigerkrevettidega, homaarileem vähisabadega. Ning nõnda edasi.
Muidugi tasub alati vaadata ka idamaistesse rahvusköökidesse. Magustoite ei hakkagi siinkohal üles lugema.
Lõpuotsa enam ei jaksanud paastuda, siis tegin lihtsalt omletti tšilli ja maitserohelisega ja riivisin valget trühvlit peale.
See tundub tõesti väga raske. Aga kui kõht tühjaks jäi, mida te siis näksimiseks võtsite?
Tavaliselt karamboolat, cherimoya’t või punast banaani. Lahutamatuks kaaslaseks oli teleri ees jalkat vaadates aga sushi. Kõik on lõppude lõpuks ikkagi individuaalne, just piiride tunnetamise osas.
Paastuaeg läheb küll tavalisest kulukamaks, kuid eks siis hiljem saab söögi arvelt kokku hoida, tavalisest sealihast võib ju miljon erinevat rooga valmistada.
Kas mune ka värvisite?
Siin ei hakanud toitu raiskama. Suhtun roogadesse liiga aupaklikult, et neid sihilikult rikkuda.
Munad on juba looduslikult väga ilusad, võtke näiteks vutimunad ja tehke neist üks mõnus roog koos anšoovisesalatiga. Kes värvib mune, kes midagi muud. Ma tean ühte sõpra, kes ajas asjad segamini ja võõpas jänese üle. Pühad mõjuvad ikka inimestele raskelt.
Aga ülestõusmispühadeaegne pasha. See lahutamatu maius kuulus ikka teie menüüsse?
Mis siin pattu salata, tuli traditsioone arvestada ja panna pasha lauale, kuigi eks see üks lurr ole. Vist jäigi teine järele, lõpuks koer pani nahka.
Kuidas te end praegu tunnete?
Suurepäraselt! Olen küll natuke juurde võtnud, aga suvel saab rohkem liikuda ja kõik läheb normi. Vaatan juba ootusärevalt ette ka algavale grillihooajale.