Vastukaja ⟩ "Teeme Rakvere jälle väikeseks?" – Tänan, ei. Kas nali ja pomeriimid asendavad nüüd kultuuri?

Heiki Hallik. Foto: Ain Liiva

(Kultuurilise mälu ja vaimse selgroo nimel)​

​Kui Marko Pomerants kutsub meid üles "tegema Rakvere jälle väikeseks", siis võib selle eest isegi tänulik olla – lõpuks on ausalt öeldud, mis ongi juhtunud. Väiksus pole juhuslik tagajärg, vaid teadlik juhtimisviis. Selle uue programmi lipukirjaks pole enam Arvo Pärt, vaid Ukuaru – mitte süvamuusika ja sakraalne akustika, vaid "mitmeotstarbeline" meelelahutus, kus orelile pakutakse kohta jõusaalis ja ideedele kohtumiste toas.

Tundub, et kogu projekt, mida kunagi nimetati Arvo Pärdi nimeliseks muusikamajaks ja millele anti riiklikult tähtsa kultuuriehitise staatus, on vahetatud madalama ambitsiooni vastu. Kui asjad hakkasid hargnema, kutsuti appi kommunikatsioonieksperdid – Raul, kes kohalik ja "oma inimene", ja siis Marko, kes, nagu ta isegi tunnistab, "suudaks neid teenuseid ka ise pakkuda". Ja suudabki – sest kogu see uus narratiiv on müüdud rahvale täpselt nii, nagu üht magusat pisendust müüakse: pilgutusega, naljaga, irooniaga. Kriitika lahustatakse huumorisse. Ja saatjaks jääb vaid tuul. Aga asi seegi? Saab elektrit!

Aga päris elus kõlab endiselt küsimus, millele ei suudeta – või ei taheta – silma vaadates vastata. Mis juhtus Pärdiga? Miks ta lahkus? Kas keegi veel mäletab, milline see "reliikvia" üldse olema pidi? Me teame ainult, et selle nimi oli Pärt – ja et see nimi turundati vaikselt minema. Sest väidetavalt "ei kõla".