Indrek Hargla otsib emotsionaalset tõde

Inna Grünfeldt
, kultuuritoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Indrek Hargla annab autogrammi fotoromaanile pildid joonistanud Kaja Veddelile (vasakul).
Indrek Hargla annab autogrammi fotoromaanile pildid joonistanud Kaja Veddelile (vasakul). Foto: Arvet Mägi

“Kirjandusel ei ole eesmärki, või kui on, siis püüelda emotsionaalse tõe poole,” ütles Eduard Vilde kirjandusauhinna laureaat Indrek Hargla auhinna kätteandmisel Vinni-Pajusti gümnaasiumis.


Kirjaniku sõnul on raske suusõnal väljendada tänutundest täidetud mõtteid. “See on tõesti väga südantliigutav moment, kui sinu loomingut on tunnustatud, eriti veel sellise auhinnaga, et astud ühte ritta eesti kultuuriloos väga tähtsate nimedega,” lausus Indrek Hargla.
Vilde auhinna pälvinud romaanist “Apteeker Melchior ja timuka tütar” gümnasistide Linda Freienthali ja Kaja Veddeli loodud interaktiivne fotoromaan valmistas kirjanikule meeldiva üllatuse. “See oli suurepärane, uskumatult fantastiline presentatsioon. Minu jaoks äärmiselt õpetlik ja huvitav töö, kuidas saab romaani visualiseerida,” tunnustas Hargla neidude tehtut.
Vastates õpilaste küsimustele, rääkis Inderk Hargla, et kolmandat Melchiori-romaani kavandades tekkis tal huvi timuka perekonna ja eluolu vastu keskaegses linnas ning teisalt oli põnev teema toonane suhtumine mälusse ja mälukaotusse, mälu ja hinge vahekorda.
“Keskaegses maailmas teadus arutas, kas inimese hing asub peas, mälus, südames või veres. Hakkasingi uurima, kuidas see vahekord võiks olla, kui inimese mälu on kahjustunud. Kuidas see võiks tolleaegsete käsitluste järgi mõjutada tema hinge, mis teatavasti on surematu,” kõneles Hargla. Neid mõtteid läbi mõeldes ja kirja pannes romaan “Apteeker Melchior ja timuka tütar” sündiski.
Kuna käsitletava perioodi kohta pole ühtegi kroonikat, polnud kirjanikul ka subjektiivset ajaloolist tõde, millele toetuda, pigem tuli vaadata, kuidas elati tol ajal Euroopas. “Tõe leidmisel tuleb see kombineerida kokku olemasolevatest allikatest ja enda kujutlusvõimest, lähtuda sellest, et eelõige kirjutan ma ikkagi enda lugu,” nimetas ta.
“Kirjutades tekib mingil ajal moment, kui seisad teeotsal ja näed justkui kolme rada, mis kaovad kuhugi udusse. Siis tasub lugeda ajaloolisi raamatuid, teaduskirjandust. Äkitselt näed, et need rajad polegi väga udused ja kõik viivad kuhugi ning nende vahel on hulgaliselt väikseid radasid, mis on omavahel seoses. See on väga põnev kant ja sinna tuleb minna ja siht on korraga väga selge,” rääkis kirjanik.
Ulmekirjandust on Hargla kirjutanud sellepärast, et “seal on kirjanikul kohustus midagi välja mõelda”. “Sa ei saa seal kirjutada endast. Paljud kirjanikud kirjutavad endast, aga mina ei oska endast midagi kirjutada. Ulmes ei saa kirjutada olmest,” selgitas kirjanik, kel ulmeteoseid õudusest teadusliku fantastika ja kelmiromaanini. Talle endale on jäänud eriti oluliseks “Vabaduse kõrgeim määr”.
“Kirjandusel ei ole eesmärki, nagu vabadel kunstidel ei ole eesmärki. Need on iseenda pärast. Kui kirjandusel siiski on mingi eemärk, siis on see püüelda emotsionaalse tõe poole, mitte realistliku tõe poole,” arvas Hargla.
Elukutselt jurist, on Indrek Hargla nüüd sellest ametist kõrvale astunud ning pühendunud kirjutamisele. “100 protsenti ei saa keegi olla kirjanik, aga kuskil 50–60 protsenti oma ajast ma tegelen selle tööga,” sõnas ta.
Rohkem kui kahte asja Hargla korraga ei kirjuta. Viimasel ajal on paralleelselt olnud käsil romaan ja teleseriaali “Alpimaja” stsenaarium. “Suurem osa mälu gigabaitidest sisaldas Melc­hiori-romaani mõtteid, mis üle jäi, tegeles telesarja visandamisega. Rohkem mulle mõtteid pähe ei mahu,” rääkis kirjanik.
“Alpimaja” esimesed osad on jõudnud teleekraanile. Järgmise Melchiori-raamatu – selle tegevus leiab aset Pirita vast valminud kloostris – käsikiri saab valmis septembriks.
Kohtumisel Virumaa kirjandusklubilastega Rakveres tunnistas Indrek Hargla, et Pirita kloostri romaaniga on veel tublisti tööd, pealegi on kloostri kohta vähe ajaloolisi materjale.
“Tuleb nunnakloostrisse sisse elada ja ennast sisse mõelda kloostrisse vabatahtlikult läinud keskaegsete naiste spirituaalsusesse. Pean suutma läbi nende silmade seda õhkkonda ja maailma edasi anda. Pean eeskätt ise aru saama, miks nad seda tegid, miks nad tahtsid seda teha. Selle peale ma enne kirjutama hakkamist ei mõelnud, mõtlesin kriminaalse mõistatuse peale, aga siis põkkusin sellise ülesandega, mille jaoks tuli tausta enda jaoks läbi ja lahti mõelda,” jutustas Indrek Hargla tööst romaaniga.
Aastal 2008, kui Hargla kriminaalromaanisarja alustas, tegi ta endale spikri, kus on kirjas, miks peategelane on apteeker, miks peab igas raamatus olema üks Tallinna tulnud välismaalane, miks romaan peab olema seotud mõne tänini säilinud objektiga, miks peavad seal toimetama mingi valdkonnaga seotud tegelased ja et juttu peab olema tolle aja vaba aja veetmise viisidest ning lahendus olema seotud millegi keskaegsega.
“Juhtjooned ma panen endale paika. Pean teadma põhilist intriigi ette, vaikselt tekivad tegelased. Struktuur ja kondikava on ees, aga kõik kirjanikud on kogenud sellist maagilist momenti, et oled romaaniga poole peal ja ei tea ette, kuidas kõiki süžeeliine lõpetada, aga äkitselt avastad, et need vastused on juba ette kirjas – oled need kuidagi sisse programmeerinud sinna teksti ja saad nende pealt edasi minna. Sa ei tea, mille pärast oled, ütleme, kümnendal leheküljel, kirjutanud mingisuguse detaili või seiga või kõrvalepõike sisse, aga saja lehekülje pärast avastad, et see oli täpselt see asi, mida nüüd on vaja, et selles liinis edasi minna,” kõneles Hargla kirjutamise üllatuslikust küljest.
“Kui sa lähed sinna jutu sisse, siis oledki seal, ei peagi palju tegema, asjad ise tulevad sinu juurde. Olen hakanud arvama ja uskuma, et kirjanik tegelikult ei mõtlegi asju välja. Sa ei saa asju välja mõelda, pigem kombineerid ja valid. Kirjanik valib keele, lauseehituse, rütmi, täpsed sõnad, et oleks ilus, mõjus, et need sõnad mõjutaksid lugejat. Sa kuuled seda juttu. Kirjanikud kirjutavad kuulmise järgi,” arutles ta.
Ehkki lugejatele tundub Melchiori-ro­maanide keskaegne Tallinn ülimalt usu­tav, rõhutas kirjanik, et see on ilukirjandus ja selle järgi ei saa õppida ajalugu. “See on kirjanduslik lähenemine. Olen väga tänulik ajaloolastele, kes on juhtinud mõnele seigale tähelepanu, näiteks sellele, et “Rataskaevu viirastuses” oli mul sirelipõõsas, aga tol ajal Eestis veel sirelit ei olnud, toodi paarsada aastat hiljem,” nimetas Hargla.
Küsimusele, miks kodanik Indrek Sootak kannab kirjanikuna nime Indrek Hargla, mehel läbimõeldud vastust polegi. “Kui esimese jutu kirjutasin ja saatsin avaldamiseks, mõtlesin, kas panen alla oma nime või mitte. Panin enam-vähem suvalise kohanime – see on koht Lõuna-Eestis, kus olen suvesid veetnud. Siin taga pole mingit valemit või pikemat mõttetööd. Lihtsalt panin ja nii ta jäi. Järgmise jutuga polnud enam probleemi, kas panna see või muu nimi. Nii ta läks ja nii on jäänud,” rääkis kirjanik.

Auhind

Eduard Vilde kirjandusauhind asutati 1965. aastal Eduard Vilde 100. sünniaastapäeval.
Auhinda on välja antud 41 korda ja selle on saanud 35 kirjanikku.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles